Sina, mina ja maailm

Ma pole sellel teemal ammu kirjutanud ja paljud on huvi tundma hakanud, et mis siis ikkagi saanud on ja kuidas see kõik mõjunud on. Meie suhe mehega on hetkel ilus. Muidugi ei saa ma seda mida ma ihkan, sest olgem ausad, naised ikka ootavad tegelikult alati rohkem kui mees suuteline pakkuma on. Kuid olen õppinud nüüd nägema mehe armastuse väljendusi muudes asjades kui see, te ta mind kirglikult oma käte vahele haarab, suudleb nii, et mu pea hakkab ringi käima või öösel oma kaitsvate käte vahele võtab. Ma ei oota enam seda üllatust, et kui koju lähen, siis vb on seal roos koos kirjaga, et ma armastan sind kallis! Mkm, ma läksin koju ja mul oli köögis kauaoodatud köögi tööpind ja kraanikauss! No olgem ausad, praktiline ja ebaromantiline, aga asi mis kaalub kindlasti roosi väärtuse üle. Kuid kui ma naasen selle juurde tagasi, et mis pereteraapiast sai, siis ma pettusin, valusalt. Viimasel korral sain ma sellise ajupesu, et lahkusin teadmisega, et sõidan koju ja ütlen mehele, et me ei sob…

Hommik algas küll 1 kaneelisaiakesega mille mees mulle hommikul saiakese poest tõi, aga samas sättisin ma just valmis ka trenniriided ja varsti-varsti viivad mu jalad mind jõusaali. No ja hiljem ma kappan ka tööle.  Püüan saada sisse tagasi seda trennivaimu mis mul enne last oli ja kuigi paljude usk on väike lapse kõrvalt treenijate osas, siis olen ma selle võimaluse eest oma töökohale tänulik. Sest kui sa ei püüa, siis ongi lihtsam öelda, et lapse kõrvalt nagunii ei saa/jõua/ole võimeline. No mina olen, sest mida ma ikka teen kui viin poja kell 8 lasteaeda ja ise pean tööle minema pool kaksteist.  Trennist lähemalt.. tavaliselt nagu ikka, siis alustan ma venitustega, siis jooksen mingi 20min rahulikult, edasi suundun sõudepingile, siis kõhulihased, kükid hantlitega. No teisi masinaid ma ei oska nagu nimepidi märkida, aga siis teen mäkke kõndi, tasakaaluplatvorm ja kõik ringiga otsast pihta. Muidugi ei jookse ma enam 20 min vaid mingi 5-10 min kiirel tempol mäest üles ja üldiselt ig…

Nüüd tööl käies ma tunnen, et mõtteid eriti ei ole ja inspiratsioon puudub. Ikka ja jälle kui kirjutama hakkan, siis jõuan selleni, et kustutan kõik ära. Kui midagi aga kirja panen, siis ei suuda ma justkui teema juures püsida, sest siis on justkui korraga jälle liiga palju öelda. Paneb juba mõtlema, et vb mu kallis hobi hakkab hääbuma ja teengi seda lõpuks vaid kohusetundest.
Ma ei saa ka kirjutada oma ravist, sest juba teist korda on minu minek psühhiaatri juurde tühistatud, sest koguaeg on ta kusagil komandeeringus. Vast käib ka tal see töö üle jõu, sest mina tunnen küll, et olen hätta jäetud. Mul on nii palju küsimusi mis lihtsalt õhus vastuseid ootavad, aga samas ei hakka ma neid ka avalikkusega jagama kui ma pole neis kindel ning pole neid profesionaaliga jagada saanud. Masendav!
Laps on ka kukupai ja käib lastaias, no ja see ongi kõik mida kirjutada oskan sellest. Sain teada nüüd, et ta on hakanud korralikult sööma, aga potti ta ei tunnista. Okei.. seega.. mis edasi? Ma ei tea.…

Miks inimesed ikka ja jälle meid mingite tasuta asjade nurumise listi niferdavad. Aeh.. nojah, nagu iga blogia on ka kirjutanud, et ega sellest ära ei ütleks, aga meie kapid ei kubise riietest mida kandagi ei jõua või meigist, mis näole vaid postituse tarbeks jõuavad (minul vähemalt mitte). Samuti ei voola mu pangakontole mingid megasummad ja ma ei käi mingites ou-my-good kohtades.  Nt olen ma hetkel paljas nagu püksinööp , või noh... seda ka pole. Seega.. Siin pole midagi millega kiidelda. Kirjutamine on lihtsalt minu hobi, ma armastan seda ja ma olen selline nagu ma olen. Kuigi kuulen tihti, et kirjutan üle võlli ning avan ennast vast liiga palju, aga kui ma seda ei teeks, siis ei kirjutaks ma ka enam midagi. Mulle ei meeldi pidevalt oma liigutusi kontrollida ja kui ma seda tegema pean, siis ma lihtsalt vahetan rada millel kõnnin. Miks ma nt vaba päeva hommikul tulen ja avastan, et ma tahan kirjutada? Lihtsalt teadmisest, et isegi kui mul oleks vaid 1-2 lugejat, siis on mul ikkagi …

Hommikul ajab mees oma äratusega närvi, sest mul on 1 vaba päev ja ma tahan magada! Siis ärkab laps üles ja ma olen sunnitud ka ärkama, kuigi mõistus ja isu magavad paar tundi edasi. No ja siis on vaja koristada, sest Korralageduse Meister (Markus Meister) on suutnud oma panuse anda toa valimusse. Siis lappad tal mähkme jalast ja pesed, kasid, söödad, joodad, mähid taas ja topid riide, selle ajaga on ta suutnud su närvirakud põrgusse juba saata. No ja õues on nii nõme ja sombune ma vihkan sügist, siis tuleb TALV no kellele seda lund vaja on? Jälle hakka autot välja rookima ja klaasi puhtaks nühkima, ning saapad on alati kas liialt soojad või külmad. Tuba tuleb kütta pidevalt ja koguaeg on mingi jama majas. Siis tuleb kevad, taas sombune jahe ja mõttetult porine ja lõpuks see ülipalav või hoopis täiesti vihmane ja jahe suvi! Ah.. no peagi on ju leheriisumise aeg.. nagu muud polekski teha kui tööl käia ja lehti riisuda. Raha läheb ka küttepuude ja autode peale ning siis vaatad mida vee…

Ma aina armun ja armun üha rohkem Placent Activi. Kui ma vaatan ja näen oma juuste kasvu, siidisust, puhtust ja mõnusat lõhna tunnen oma ninas, siis tean, et minu vannitoas valitseb luksus. Ma olen rahul, seda on vähe öeldud, julgen seda soovitada kõigile ja südamest. Olen seda mõnusat toodet testinud nüüd juba kolm nädalat ja veidi peale, pean tunnistama, et minu süda ja hing on samuti palsamit saanud ja olen sulanud kui jää päikese käes. Jumaldan seda lõhna mis valitseb pesemise ajal, ma naudin puhtust mida tunnen kui olen šampooni välja loputanud ning siidisust mille jätab palsam! Uskumatu, aga nii on! Ma poleks uskunud, et üks hooldustoodete komplekt nii hinge poeb! Ja need ampullid! Teate, kui te arvasite, et peate endale rasva pähe määrima, siis tunnistan, et ka minu hirm oli alguses see, kuid ei. Kapslitest jookseb välja justkui vesi. Tavaliselt kummardan ma pea alla, võtan juustest kinni, ajan pea püsti hoides juukseid üleval ja lasen siis keset pealage- peanahale selle kõik v…

See on üks vahva lugu, sest ma olin nii väga endale tätoveeringut tahtnud. Küll ma otsisin, et mida teha või kelle juures ja mis raha eest. Kuid uskumatul kombel jooksis kõik mulle ise sülle. Seega, kes ütles, et magavale kassile hiir suhu ei jookse? Töötasin ikka omajagu aastaid tagasi Põhjakeskuses kassapidaja/müüja/kujundaja kohal ja kui koos juhatajaga tööl olime, siis nägin, et inimesed kogunevad ühe ukse taha ja vahivad akendest sisse. Nojah, ju siis midagi huvitavat seal on, aga tegin rahumeeli oma tööd edasi. Siis kui rahvas hakkas hajuma nägin ka mina mis toimub. Üks mees tätoveeris seal ühe näitiku randmele midagi! Ja minu jalad hakkasid värisema, teadsin, et minu keevalise loomu juures on see minu hetk! MINU! Nojah, üldiselt olin ma oma kolme lemmiku vajel otsuse teinud ja lippasin juhataja loal siis endale ka üht kritseldust paluma. Ja ma sain jaatava vastuse.. pool tundi ja saate ka endale, valiga kuhu ja kui suur, kas värviline või must-valge. Juhataja hakkas naerma kui…

Mul oli nüüd kolm vaba päeva ja kuigi ma kahetsusega lapse esimesel päeval lasteaeda viisin, siis teine päev oli juba parem, sest olime mõlemad kodus. Nautisin täiel rinnal oma pojaga aja veetmist ja majapidamistööde tegemist. Vahel lihtsalt on päevad sellised, et tunned kuidas tahad koristada, mööbeldada või midagi sättida ning muuta. Eile oligi see vahva päev kus ma ühe toa ümber kujundasin. Saime ka lõpuks kaardinad enda magamistoa aknale ette! :) Ma veel ei tea mis mehele varem pahameelt tegi, aga eile oli juba tuju ka temal hea. Kui meie oleme heas tujus on laps veel paremas ja oh.. imeline päev oli!  Hommikul olime vanaema ja vanaisa juures, siis tulime koju tuttu. Poja suikus unne natuke peale kahteteist ning mina liitusin kahe paiku, et samuti veidi puhata. Ärkasime issi hääle peale, poja kiikas mind ja sosistas kõrva: emme? Mina: mis? Poja: issi? Mina: oh pagan, mis see kell nüüd siis on juba? Mees: saab kohe kuus Mina: ei tegelikult? Mees: saab kuus.  Poja: KUUS, Kalli! Aja…

No ma ei tea, kindlasti on mingi võimalus oma blogi reklaamida, aga mina ei oska seda no mitte üks deps vist, sest saan pidevalt sõimukirju, et blogi jagan. Nojah, eks see ole ka üks asi mis ikka kaasas kõigega käib, aga usutavasti on ka originaalsem viis.  Hetkel olen ma oma mõtteid jaganud nt emmede gruppidega, samuti tutvusringkond on minu lugejaskond ning kasutan ka peredele mõeldud kodulehti. Jagan oma postitusi ja saan ka kenasti tagasisidet, kuid kindlasti on veel neid keda huvitaks see mida jagan. Nt lapse kasvatamine, suhe, kodu, depressioon, võitlused hea tuleviku nimel, niisama sügavam lähenemine maailmale. Seega, kui minu lugejate seas on veel neid kes asja jagavad ja sama valdkonnaga tegelevad, siis oleksin õnnelik kui te konkurenti natuke aitaks- kuigi ma ei mõista selle konkurent olemise tähendust, sest kui ma leian veel huvitavaid blogisi mida lugeda, siis ei hülga ma teist vms. Juhul kui seda mõeldakse.  No ja mida ma ikka pikalt seda postitust venitan kui ma sooving…

Tuul ulub, läbi tuulekodade kostub see justkui nuttev hunt. Puud kummarduvad loodusjõu ees ja linnud katavad tiibadega oma poegi. Loomad püsivad oma pesades ja kiskjad peavad neile jahti, teades, et loodus on hetkel jõuga nende poolt. Päike on loojumas, aga süngete pilvede varjust pole neid isegi, et mitte näha. Kusagil nutab haavatud lind kes peagi lõpetab teravate kihvade vahel oma viimsed appikarjed. Suure ragina saatel langeb vana ja võimas puu tirides kaasa nooremaid ja hapramaid, hävitades nii lindude kui muude väikeloomade kodud ja varjualused. Nüüd on nad saatuse hooles ja järgi jäävad vaid tugevamad.  Keset künnimaad on hirmunud jänes kes ei tea kuhu suunas liikuda või kas üldse liikuda. Algab vihmasadu mis peksab ta kasuka läbimärjaks ja võtab ära viimasegi mida ta kuulis, et end kaitsta. Nähtavaus on kehvem ja karv on raskem. Tema õnneks hoiavad ka rebased ja hundid metsa alla ega taha lagedale põllule saaki otsima minna. Pealegi oleks see karvakera ka liiga tilluke suutäis.…

Reedel ma veel täpselt ei aimanud, mis mind ees ootab, teadsin, et mees ja laps lähevad nv maale (Viljandi-Türi vahele) ja sealt edasi Räpinasse, katsikule. Nojah, olgu siis, ma teadsin, et issi saab pojaga hakkama ja ämm on ka abiks. Seega olin ette valmistunud ja kui nad ära sõitsid, siis mõtlesin isegi, et oh, ma saan puhata! Õhtu oligi tore ja vahva, ma vaatasin filmi ja mugisin Toffife komme sisse. Häbi küll, aga ma ei hakka valetama, et mingeid porgandeid sõin kui ma neid ei söönud.  Film oli superhea ja kõik oli Fine! 
No, aga siis said kommid otsa, film läbi, jõin natukene vett, siis vaatasin kas peaks ahju kütma- pidin, panin tule alla, koristasin veel natukene ja sättisin ennast voodisse.
Nii ma siis vedelesin voodis ja vahtisin lakke, küll häiris mind valgus mis aknast paistis ja siis vaikus mis toas valitses. Ajasin jälle püsti ennast ja jalutasin kööki, vahtisin aknast välja, siis jalutasin niisama tubades ringi, panin raadio tööle. Lõpuks sain nagu puuhaluga mööda kukalt…

Mul on üks kindel lugeja kes pidevalt jätab mõne jälje koleda kommentaariga minu kirjutatu alla. Küll on minu postitused rämps ja risu ning ma peaks maailma paremaks muutmiseks oma lollide blogi kokku korjama ja ära kustutama. No see selleks, kui inimene tahab kusagil end välja elada, siis mina kätt ette ei pane.
Immuunne püsisin ma senikaua kui tulid kommentaarid minu mõttetu pere kohta. Nõme laps ja loll mees ning ega nad areneda ei saa kui naine on väärakas blogipe*e. Oeh, no anna andeks, ma ei nuta nüüd silmad pihus, seepärast, et sina ei pea minu perest lugu ja kui ma oma blogi ära kustutaksin, siis arvatavasti nutaksid Sina silmad pihus ja igatseksid minu Mõttetut pere taga. Kurb on kui mõtlen, et sa vb oled mingi vinniline teismeline kes on käinud läbi väga konarliku raja, et jõuda nende vinnipunnideni mis sind nii vihaseks ajavad ja panevad mulle kirjutama. Või oled sa kibestunud pereinimene kellel on kõik rappa jooksnud, aga kirjutamisstiili järgi arvan siiski, et oled see v…

Uskumatu, ma poleks arvanud, et pähe valatav vedelik ja juuste lihtne pesu aitavad kaasa juuste kasvule. Ikka olen ju kuulnud, et juuksed saavad jõu sellest mida alla neelad, sest pähemääritavad vedelikud juurteni ei jõua ja juures võtavad nagu taimed, energia maapinnast, ehk siis minu peanahast.  Igal juhul on 3cm üllatuslik kasv kahe nädala peale. Peale kõige on juuksed mõnusalt pehmed ja siidised ning püsivad ka kauem puhtana! Olen TÕESTI rahul ja mul on selgunud taas uus lemmik! Suured tänud Aravonile sellise fantastilise kingituse eest, sest ma ei määrinud mingit jama pähe vaid ikka toimivat ja mõnusat toodet! Seega, kes pole veel Aravoni lehte külastanud! Teid ootavad seal kõiksugused lahedat tooted, ja mina julgen soovitada kindlasti mõnusaid kehakoorijaid ning ka Placenta Active juuksehooldustooteid! Kehakoorijas olen ma veendunud juba varasemast ajast! Sain kingitusena ka kohvilõhnalise, kuid varem olen tsitruselisi kasutanud ja ausalt! Aroom on jumalik ning pärast pesu ei ole …

Ma olen olnud alati see kes vihkab hilinemist ja parem olen tund varem kohal kui jään 5 minutit hiljaks. Ikka ja jälle olen näidanud näpuga neile kes kella ei tunne ja kelle tõttu peame kas ootama või kelle taga üldse kõik seisab. Kõige nõmedam on muidugi kui keegi hilineb tööle, koosolekule või tähtsale kohtumisele. No kuidas sa unustad ära, et see oli kell üks mitte kaks? Ja kõigist teistest erinevalt olen ma olnud see kes ei naerata, et pole hullu vaid on näpuga kella suunas näidanud. 
Kuid nagu alati, me ise ei ole ka oma tõdemuste ja mõtete, harjumuste musternäidis. Nt täna avastasin ma, et kuidagi pikalt on möödas pereteraapias käimisest ja jumal teab kuidas või mismoodi, minu telefon unustas mulle märku anda ja ma ise ka polnud usin kontrollima. Nüüd olen ma juba nädalake hiljaks sinna jäänud. Ennast ajab ka minu mitteminemine oksele ja piinlikkustunne tahab terve sisikonna ära süüa. Eriti kui mõtlen, et sellel korral oli seanss 2h määratud. Terapeut palus veel, et kui me mingil…

Täna on mul hullus peal. Ausalt kohe! Kuna ma olen juba kolm aastat seda peas edasi ja tagasi veeretanud, nagu kass lõngakera, siiani pole ma neid mõtteid kõrvale tõrjunud ja iga aina kasvab. Kuid mul on oma unistuse täideviimisega probleeme. Kuna ma olen selline metsik kulutaja kui ma kedagi armastan, siis püüan ma kõik enne odavamalt ära hankida, et ma ikka midagi tipptasemel ostma ei hakkaks, mis kokkuvõttes on väärt sama vähe kui see mida hetkel nii hingega otsin. Ma tahan minna tuhkrule järgi. Nagu olen ka varem rääkinud oma kaalutlustest loom võtta nii endale, mehele kui lapsele, siis nüüd olen ma endas 100% kindel. Paraku nagu ikka, kõik on ju raha peal väljas ja mida rohkem sa kedagi armastad, seda rohkem sa raha välja käid. Selline tunne nagu lunastaks oma pereliiget välja (ma ei mõista hukka, et loomadele on üüratu hind määratud, saan täpselt aru miks seda vaja on, kui palju nad aega, raha, energiat võtavad ja kui tihti odavam loom suvaliste poolt soetatakse ja hiljem hülja…

Rohkem polegi midagi öelda. Minu süda on taas, täis valu.

Lugesin Malluka blogi, muidugi kaasahaarav teema oli ka, aga nii kurjaks ajas! See inimene kes sõimas 8 aastast. No mis idiootidega peame me koos elama ja kust sellised pärinevad, kuidas sellisele sit*bakterilevikule kriips peale tõmmata???  Ma ei taha lugeda ja kuulda, et inimesed peavadki olema erinevad ja nii ongi huvitavam, halvad on siin, et inimkonna levikut piirata vms idiootsust. No ausalt?? Ise ka usute? Ilma nende vär*jateta oleks ju maailm nii ilus ja rahulik. Pimedad tänavad poleks õudsad vaid müstilised ja lummavad. Praegu kargab sealt välja vb mõni narkar või jumal teab, mis mõtetega kurjam. Oma lapsega kusagile minnes on kõik nii kibestunud ja vaatavad sind vankriga nagu ruumiröövlit. Vähe sellest, mõned sõimavad ka, et vaata kuhu sa oma käruga trügid või ronid. Vanale härrale käratatakse kõbi või ätt kao eest või leidub midagi veel inetumat mida teha kui vanurit märgatakse. Ja kui ta veel libisema või kukkuma peaks, siis nolkide suud vaid naeravad parastavalt, ise on a…

Kell üksteist läksime ujuma, ujumine oli 2h väikeste pausidega mis hõlmas vettehüppeid, teise kandmist,
No ma kiidan ennast täna ja väsinud olen ma ka nii, et kohutav kohe! Loodame, et hommikul väga raske ärgata ei ole ja ööunne jään ma ka ilusti. Nagu väike laps kes on terve päeva möllanud ja nüüd tahab kaisukat ja patja, et tuttu minna ja korralikult magada. Aga no ülehomme on mul vaba päev ja siis ma kavatsen küll und täiel rinnal nautida.
Ega ma pikemalt ei oskagi midagi kirjutada selle trenni kohta. Ujumise pole küll minu parim ala ega meelsaim spordiala, aga no hakkama ma saan ja ära ei upu, teisi ka ära ei uputa ja kui vaja, siis igal juhul olen valmis ka päästma. Ujumine on selles mõttes hea trenn, et kõik lihased saavad koormust, paraku peale eneseületust kohe saledaks ei saa ja motivatsiooni ei tohi ka ära kaodata.
sukeldumist ja 400m ujumist 8minuti sisse. Ma ei hakka ka kiitlema, et ma sellega hakkama sain, aga 400m ujusin ma ära peatusteta ja kindlasti olen ma ennast kor…

Mina ärkan 4:30, et minna tööle. Tavaliselt võtsin ma rahusteid kusagil 7/8 vahel olenevalt poja ärkamisest. Nüüd ühel korral jäi mul rohi koju ja kui kolmeks jõudsin, siis kohe neelasin rohu ka alla, et ei unustaks. Järgmisel päeval oli rohi kaasas tööl, sest ma ei unusta seda kuidas lapse silmis oli hirm kui ta mulle otsa vaatas. Seepärast ma koputan ka teie hingedele, et kui rohi määratud, siis võtke seda nagu ette nähtud, sest kui sa unustad ja jälle unustad ja siis arvad, et ah tundub kõik korras juba, siis nädala pärast kammid sa lolliks tagasi ja topelt! Miks? Võõrutusnähud.. kõigest võõrutatakse aeglaselt koguseid vähendades, sama ka meie rahustite, antidepressantide või muude rohtudega.  Kui lapse elu kallis, siis sa ei unusta neelata seda super-hüpper-olulist valget faktorit.  Ja tööl läheb mul suurepäraselt, meeskond on super ja tööandja samuti. Üleüldse on kogu kollektiiv ja kaastöötajad samas majas inimlikud ja mõistvad. Mis muidugi ei tähenda nagu paljud kipuvad siis arv…

Kuna tuleb peagi TALV, mida keegi kuulda ega lugeda ei taha ja algab minu lemmik hooaeg- lumelauaga sõitmine, siis tunnistan, et siin jääb asi natukene arvatavasti nutuseks. Praegu olen nii suured hüpped elus edasi teinud, et see on lausa hämmastav. Ups.. tuligi meelde, et rohud on võtmata. Aga jah. Üldiselt algab minu hommik kell 4, kui on õhtune vahetus, siis töö algab mul olenevalt kas 11, 13:30 või hiljem? no ja lõppeb igastahes 22:00. Seega ma annan endast parima, et olla ka teiega, sest minu suurim kirg on ikkagi ju kirjutamine ja ka see on minu hobi. :)  Kell läheb nii kiirelt, täna sain kella kolmeks koju, mis on suurepärane kuid ees ootas nõudekuhi, lapse likku jäetud riided, põrandad oli vaja üle tõmmata sest vaibad olid jama täis ja põrandad tahtsid pesta. Oma kiiksu juures ei saanud ma riideidki enne vahetatud kui ka see teine kohustus on ühele poole jõudnud. Nüüd siis kirjutan siia oma mõtted ära ja supsan pesema, et Placenta Activit ikka testida edasi nii nagu peab, aga…

Tunne on segane. Eile olin ma õnnest katki rebenemas, täna hirmust maapõhja vajumas. Kuigi töö ei ole mingi hullult raske, kuid vastutusrohke, siis ei tohiks nagu väga hirmus olla, aga ma ise ka aru ei saa mida kardan. Vb kardan ma seda, et ei suuda kohaned, ei saa teistega läbi millegi pärast, hakkan lapsest nii jubedalt puudust tundme, et see teeb haiget, või hoopis hakkab mulle töö nii meeldima, et minu elu muutubki totaalselt. Igal juhul, hetkel on mul närvikõdi sees, magada ma pole korralikult saanud aga tööl olen ma kella 22-ni õhtul. Koju jõuan vast üheteistkümneks kui poja juba magab, vb mees ka. Ma ei tea kas ma olen siis rampväsinud või tahan hoopis muljetada. Kui ma muljeid jagada tahan, siis läheb jamaks, sest üldiselt mees minu jutukesi kuulda ei taha (vb seepärast ma blogi pidama hakkasingi? Ma ei tea), seega pean ma lihtsalt köögis need endast välja elama, et ma saaks rahus magada. Ah.. nüüd lõi pähe, et minu hirm võib tingitud olla eelseisvas mitteteadmises. Kuna töö …