Taas rööbastelt maas



Nagu ikka ajavad mingid asjad tuju ära ja kuigi ma proovin kasutada oma viimsepäeva liblika meetodit, siis ei ole ma ka selles vahel kõige osavam. Nt nutan ma siin juba pool tundi rusudes sellega ka oma last. Püüan küll pisarate tagant naeratada ja seletada, et emmel on lihtsalt kurb olla, kuid ta tunneb siiski, et midagi on valesti.
Ma olen jätnud teatud põhjustel oma depressiooni rohud ära.. paraku on tulemus aga nii halb, et arvatavasti lasen peagi endale uued välja kirjutada. Millest selline muutus? Üks rohi ei sobinud teisega ja arstide ajad ei sobinud.. aeg liikus edasi, mina ravis sammud tagasi. Nüüd olen jälle närvipundar ja ma ei saa aru kas rohud tegid mu tuimaks kui teised mulle pähe astuda püüdsid või olen ma nüüd ülitundlik hoopis. Igal juhul täna läks ikka ja jälle nii, et mina olen nädalast- nädalasse lapsega ja mees ikka naudib oma hobisi ja muid lõbusi mida elu pakub. Küll kusagil tuttavaga väljas, siis täna trennis poistega, taas mängib oma puiduga või nokitseb auto kallal. Ning kõik on ta ju välja teeninud, sest tema käib ju tööl ja mina istun kodus. Aga ma tunnen, et see kodus istumine ajab mind juba hulluks ja mind ei rahulda enam lapsega väljas jalutamas käimine, mängupargid või see, et ta pikalt magab ja mina saan siis blogida või tube koristada, vaaritada teistele süüa või pesta duširuumi põrandal põlvili nõusi.. samal ajal laps aga kühveldab lusikaga suhkrut kas suhu või maha.
Kõik asjad häirivad ja teevad haiget, tunnen justkui tahaks taas jooksu pista, hoolimata sellest, et ma armastan oma meest ja last, mu enda tahumata nurgad kriibivad mind. Kuid teen mis ma teen või püüan mida ma püüan.. mehel pole minujaoks enam ei aega ega silmi.. tahab, et ma oleks kaunis ja sale, aga anda siis aega mulle, et ma saaks ka õhtuti rattaga sõitma minna või jõusaalis kõhulihaseid pumbata, jalgu treenida jne. Ikka tuleb vstus, et ta ei viitsi.. pealegi peaks ta siis ju lapsega ka kohustusi täitma (mähkmed, söök, koristamine), seda ta teha ei taha ja nii ma olen.. mina ja laps ja mina ning laps, taas mina ja kaps.. vahel suudab ta ka temaga tegeleda, aga ka siis on see vaba hetk jagatud minuga, et kord on tema lapsega, siis mina ja vaba hetk on tavaliselt mingi 30min-1h ja peale. AGA ma IGATSEN vaba aega.. tahan istuda oma truu kaherattalise selga ja kimada nii, et juuksed lehvivad, õhk paitab nägu, helid haaravad endasse ja ma unustan kõik mis jääb seljataha ning sõidan nelja tuule poole. Alati on mingid reeglid minule seatud, et kaua ma kusagil olla ja käia võin ning üldse mida ja kui palju.. minu ilus maailm on kokku varisemas ning tundub, et viimsepäeva liblika viimsed tunnid on saabunud, reaalsus on kohale jõudnud ning jõud on otsa lõppemas. Leban nagu haavatud lind keset välja teadmata kuidas ma otsa lõppen.. kas mõnes hambus või pilkases öös.
Ometi oli mul imeline nädalavahetus ju seljataga. Käisime Soomes, trippisime Eestis.. Palmses, Võsul käisime eelmine nv Rummus ja ikka ma pole rahul eksole? Oh kuidas see lause tõi pisarad silma ja nagu ma juba osav olen selles... süüdistan ma taas ennast kõiges.

Kommentaarid

  1. Anonüümne23 august, 2015

    Igal inimesel on OMA aega vaja, vahet pole kui hea ja usin inimene sa ka pole. Soovitan sul lihtsalt oma kallile mehele teada anda, et näiteks täna õhtul kella 7 paiku lähed rattaga sõitma. Lihtsalt nii. Ilma läbirääkimisteta. Vaata mis saab.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?