Taas pereteraapias käidud


Nii nagu ikka ma võin ainult kiita. Igal juhul aitab, kui ei suuda terapeut midagi mõjutada, siis vähemalt saad südamelt kõik röögitud ja ka see on ju hea. Vahel on parim ravi oma kõrvaga kuulda mida oma suu ütleb, nii saab ka aju su jutu mõttele ehk pihta.
Seega, kas tugevus on nõrkus ja nõrkus on hoopis tugevus? Oleneb aspektist. Kui inimene kes on korduvalt rusikaga näkku saanud ja ikka püsti tõustes ütleb, et on tugev, siis ma kardan, et kõik teised teavad vastust.  Kui laps joonistab pildi millest vaid tema aru saab, siis on ta osav, meie silmis arenemisvõimeline. Natuke sai mõtteainet oma elu vaadates ja tekkis küsimus, et kas ma olen õnnelik? Nagu, et kas ma olen PÄRISELT õnnelik või arvan ja veenan ennast, et olen õnnelik? Kas ma olen jõudnud sinna kuhu ma tahan jõuda või on mul pikk tee alles ees? Selle jätan ma küll enda teada, aga tasub ka teistel mõelda see läbi. Vb ei tee me muutvaid samme sest see seisab mõne hirmu taga, vb ei taha me endale tunnistada, et kardame kas uut teed, autot, last, suhet, kodu, elukohta või väljakutset.. igal juhul.. mõtelge teiegi sellele. Mina mõtlen, kohe nii, et aju ragiseb, sest inimene elab vaid korra ja kuigi ma kasutan seda vaid sõnana tavaliselt, siis nüüd püüan ma seda- elan vaid korra- enda sisse öelda. Kas me väärime õnne ja milles peitub õnn? Kas õnn on olla ema või abikaasa? Või on õnn hea töö ja suur palk? Oeh... läheb ka endale raskeks see teema. :D
Ma tean ise ka, et minus on nii palju peidus ja niipaljud haavad on jäänud õhukeste plaastrite taha, et mitte näha kas need on ikka kokku kasvanud. Lihtsam on ju jätta ennast torkimata kui avastada midagi, millega vb kohe ei oskagi toime tulla. Me oleme mugavustsoonis, aga ei tea kas meil on ka ikka mugav. Ma ei taha, et minu laps kasvaks samade väärtushinnangutega nagu mina, sest ma ei oska iseennast armastada. Ma peidan ennast emaks olemise taha ja püüan anda lapsele seda mida ise ei saanud või ise oleksin tahtnud, samas kipun vahel astuma samme mis astusid minu vanemad kui tegid midagi valesti. Ja kuigi me suudame ka kainelt ja läbi mõeldult tegutseda, siis oleme me ikka sisemiselt ühed suured argpüksid kes peidavad ennast kas meigi, riiete, kaardinate, sõprade, seinte ja uste taha.. inimesed kes peidavad oma siirad tunded ja soovid kusagile sügavale sisemusse ja keeravad uksele tabaluku ette.
Mõtleme koos välja.















Varasem postitus.. miks ja kuidas on SIIN lugemiseks.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?