Panen lapse magama ja hiilin vaikselt poodlema

No kui vaba aega ei ole ja enamuse ajast pead sa tegelema lapsega, siis parim viis oma aega saada on siis kui paned lapse magama. Nt Markus magab 4h muretult jutti ja pole ju mingi probleem panna teda magama ja siis hiilida vaikselt uksest välja, kuulata ukse tagant, et kas ikka jäi magama ja siis ratta selga/autosse/jalutades poodi minna. Ikka ju vaja osta söögikraami või vaadata mõnda hilbukest. Ja eriti tore oleks mõne sõbrannaga kokku juhtuda nii, et last kaasas ei ole, sest nii saab kenasti 4h sisustatud oma tegevusega, samas puhkad lapsest ja saad kodust eemale.

Ja nüüd need rumalad kes seda sõna sõnalt võtsid.. võtke mõni tugevam asi ja virutage omale vastu pead. Jutt ilus ja puha, aga IIIIALGI ei tohi last jätta üksi koju. Isegi kui sa tead, et ta magab ilusti ja isegi kui sa vajad oma aega ja tunned, et oled hullumas. Mõte veel, et lähed riideid ostma ja lobised mõne tuttavaga ajab mul südame pahaks. Minu mõte vist töötaks koguaeg selle kallal, et ma olen läbikukkunud ema ja kui ma nüüd tagasi lähen, siis on laps nt kapi endale peale tõmmanud või aknast välja hüpanud. 

Aga miks siis selline teema? Sest keegi soovitas mul nii teha, et kui vaja poodi minna, siis laps tuttu ja siva käid ära. Aga sa ei saa kunagi kindel olla, et mõni hääleke või tajumine, et ema ei ole, last üles ei aja. Ja mida teeb laps kes avastab, et on üksi? Vb kõik ei satu paanikasse, aga vb just sinuoma satub ning sa ei saa öelda, et ei satu, sest kui sind ei ole, siis sa ju ei saa ka teada kuidas ta sellele reageerib. Arvesta, et laps on sinu kallim vara ja piimake ning leivake, veel vähem mõni räbalake riidekapis ei asenda teda kui midagi juhtuma peaks. Ning sõbranna vastu tunneks ma vist viha mõnda aega, et ta mu teele ette jäi. 

Sa pead ikka mõtlema nii, et mis saab kui, aga kui, võibolla... Aga kui ta ärkab, sest kärbes segab? Mis saab kui ta püüab uksest iga hinna eest välja saada ja taipab, et ei saa, võibolla kui ma nüüd kiirelt ära käin ja tagasi tulen on hilja ja teadmine, et kõik see oli lihtsalt seepärast, et ma ei võinud oodata millal ta ärkab või ei viitsinud lapsega koos poodi minna.. teda enam ei ole, ta on vigane, midagi koledat juhtus. Ning see ei ole negatiivne ellusuhtumine vaid ellusuhtumine ettevaatusega, sest meie sees on vaid 1 süda ja kuigi haavake paraneb, siis on palju muid asju, mis maksavad meile elu. 

HOIDKE kallimaid ja jätke see mõtlemine, et ma kiirelt ja midagi ei juhtu. JUHTUB KÜLL JA JUST SIIS KUI SINA SELJA PÖÖRAD!!!!!!!!

Aga.. aga.. aga kui sinuga midagi juhtub kui ära oled ja sa pole lapse ärkamise ajaks tagasi????