Natukene armidest ja tänane üllatus


Nagu ma ka varem kirjutasin, siis ma ei häbene oma arme, sama on minu elukaaslasega. Vb see meid tugevaks selles teebki, et me oleme mõlemad armilised või nii. Minul on kasvuspurdi jäljed.. seda ka temal, siis minul on rasedusest tekkinud venitusarmid, mehel on aknearmid puberteedieast. Ja kumbki ei häbene, me ei peida ennast riiete taha või kõnni rannariietes nina liivas.
No ma olin ju raseduse lõpus metsik vaal.. sõin arvatavasti kõvasti üle normi ja see annab siiani tunda. Armid jäävad seda mulle igaveseks meelde tuletama, et suu ei allu minu kontrollile. ;) Elukaaslane ikka alguses häbenes oma arme ja püüdis neid särgi alla peita. Siis kui teistega korvpalli sai loobitud suvel oli tema ainuke särgikandja. Eks ma siis lõpuks uudishimust palajastasin tema saladuse ja pärast seda kui ütlesin, et mul on kõige isikupärasem ja seksikaim mees ei tunne ta nende armide osas mingisuguseid tundeid. Need on tema tunnusmärk.
Venitusarmid minu reitel mis ulatavad säärteni välja.. las nad siis olla, see kui ma neid nüüd kibedalt pelgama hakkan ei sunni neid põgenema. Samuti on mul naba ümbruses armid ning pikiinijoonel. Ega siis midagi, kui on, siis on. Vähemalt on näha, et olen vapper ja julge ema kellel on kompleksideta mees ning maailma armsaim laps. Sellised me oleme, selliseks me jääme (kui kortsud ja lodev nahk välja arvata tulevikus), sellistena tuleb meid võtta muidu tuleb meil teid lihtsalt jätta. 
Alati leidub hullemaid ja vb mõni tõesti häbeneb oma arme, aga kui need pole silma kriipivad, siis peaks olema juba piinlik neid häbeneda, sest kuidas mõni teine ennast tundma peaks?
Kui ennast vormi ajada, siis on ka armid palju ilusamad! ;)
Panen nüüd ka endast ja mehest pilte.




Käisin lapsega jalutamas ja niisama möllamas. Vaatasime mis vanavanaema teeb ning koju tulles nägin sisalikku. Nagu ikka iga loomaliik.. kaasa arvatud inimene, kohe ju peab lapsele tutvustama. Näed, sisalik, nii väike ja armas. Ta ei tee sulle midagi, aga katsuda teda ei tohi, ta kaotab muidu saba ära ja on väga kurb. Selle jutu peale hakkas sisalikul minust kahju vist, sest poolel teel koju ma avastasin, et see sama tegelane otsustas meiega kaasa tulla.
Vaadake ise. :D Ja vette jooksid mu õpetussõnad. ;)







Ja lõpuks läinud ta oligi. Elamus missugune. ;)

Kommentaarid

  1. Armid on iseenesest mõistetavad ja need lähevad ajaga küll heledamaks aga siiski teevad sinust tõelise lõvi. :) Ma ütlen alati huumoriga ,et need on tõelise lõvi triibud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?