My story


You know my name. Not my story.Nii tihti halvustavad võõrad inimesed nii mind, minu last kui meest. Kellele ei meeldi juuksevärv, kellele auto mark, kellele lapse nimi või see mida laps ütleb või teeb. Mõni halvustab lemmiklooma valikut ja kolmandale ei meeldi meie kodu.. siis ei meeldi, et ma blogi pean või et ma ei ole nõus kõike kohe sõbrannadeks nimetama. Aga mida sa saad öelda kui sa mind ei tea.. jah sa saad öelda, et sulle ei meeldi minu nägu ja figuur ning avaldada arvamust, aga sa ei saa halvustada seda, miks või mille pärast ma midagi teen või ütlen. Sa ei tea ju kes ma olen, mis ma läbi olen elanud või mistõttu ma selline välja näen. Kõige tigedamaks ajab see kui kellelegi jäävad jalgu minu mehe armid. See ei ole miskit, mis on oma teha või valida ja sinu loll iba ei muuda ka neid olematuks. Pealegi ei tea sa seda mida mina neist arvan ja ma ei taha kuulda ka sellist lolli juttu, et ükski naine teda seetõttu ei taha. Mina tahan ja veel enam kui kunagi varem!
Siis küsis üks lugeja, et mismoodi ma ei häbene oma venitusarme.. koledad on ja teistel on vastik vaadata. Paraku mind ei huvita mida nad arvavad ja kui paha neil vaadates hakkab, sest mulle ei meeldi nt rannas teiste kõverad varbad ja lühikesed kaelad, aga ma ei lähe seda ütlema või halvustama. Inimesed kohe peavad ju midagi ütlema ja ennast mitte kusagil vaid kellegi peal välja elama. Me kõik oleme inimesed ja ikka juhtub, et valame välja viha seal kus pole vaja, aga nt kui mina teen seda, siis kohe ka vabandan, sest kogu aur ju väljub ning mõistus sõidab koju tagasi.
Hingake sisse ja välja ning vaadake ilu ja armastust mitte ärge otsige päikesepaistelisel ilmal vihmapilvi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?