Mille järgi aru saada, et vajad vaimse tervise (depressioon, ärevus, viha) osas abi

Kuna nii paljud uurivad minult selle kohta ja kõigil on meeletud hirmud abi otsimise osas, siis püüan ma päästa võimalikult palju emmesi ja lapsi oma praeguse postitusega. Nimelt annan ma ülevaate
  1. mis sundis mind ravi otsima
  2. kust ma abi otsisin esimesena
  3. millised olid haiguse märgid
  4. mis võib juhtuda kui sa ravi ei otsi
  5. kui kaua võtab ravi aega
  6. millised hirmud meid abi otsimisest eemale ajavad
  7. mis tegelikult tehakse kui ravile pöördud

Kui ma olin oma maailma ime kätte saanud, tilkudes alles verd ja olles rampväsinud, kuid siiski õnnelik, ei tundnud ma seda joovastavat emmederõõmu- olin lihtsalt rahul. Kõik ütlesid, et see tuleb peale sünnitust, aga minul ei tulnud.. ei siis kui ma sünnitasin, kui lapse kõhule sain ega ka siis kui temaga peretoas lamasin. Ma olin lihtsalt rahul, et ta on terve ja uhke, et saime võimsad punktid. Kuid mingi värinatega ja joovastava õnnea tunnet ma küll ei adunud.


  • minu mured algasid haiglas. Meil polnud oma kodu veel.. palat oligi mulle kui kodu. Ma ei osanud selle väikese, matsutava, haigutava, liigutava, õrna pambuga midagi peale hakata ja kui ta kahinal hingama hakkas (looteveed hingamisteedes alles), siis tänasin ma õhku ja vett, et olin haiglas ja arstid olid valvelauas ukse taga. Kuid siis tuli see kole kojumineku päev. Koju? No kuhu koju me lähme selle hapra olevusega? Mu vanematel oli kahekorruseline, järsu trepiga maja, mees läks ajateenisusse viimaseks nädalaks, ema tööle, isa tegi juba tööd. Olin sassis, raskemaks tegi asja veel see, et kui haiglas olime, siis kaotasin ma nii palju verd, et olin enamuse ajast voodis ja kõik tegi ära minu imeline mees. Esimesed pigikakad mis see väike pepu välja pressis, esimesed riided, esimesed jalutamised temaga, esimesed süstid issi käte vahel.. mina olin voodis ega näinud/õppinud ju midagi. "Koju" jõudes olin ma nagu abitu jobu kelle kätte on antud nii habras ja abitu olevus, et isegi minu valesti hingamine tapaks ta. Ma kartsin temaga üksi jääda! See oligi esimene märk, hirm.
  • Mui mees taas koju tuli ja hommikul tööle hakkas minema, minul seljataga unetu öö täis lapse gaasivaludes nuttu ja tissitamisi, palusin ma köögis meest ja ema põlvili, et nad mind lapsega üksi ei jätaks. Ma nutsin silmi peast välja, värisesin, mul oli kabuhirm! Paanikahood, ärevushäire
  • Kui ma lapsega üksi jäin oli seni kõik hästi kuni ta magas. Kui ta silmad avas algas taas paanika, et nüüd ta jälle tahab midagi. Vb kaks ja ma pean teda ühel käel kraanikausis hoidma, aga kui ta kukub? Tal hakkavad gaasivalud ja ta karjub mu ajud kõrvadest välja ja ma karjun talle vastu. Me istusime elutoa põrandal, laps minu ees maas ja nutsime täiest kõrist koos. Abituse tunne
  • Ma hakkasin tundma nii viha kui armastust.. ootasin vaid ta uneaegasi ja kui ta ärkas ja nutma hakkas, siis valdas mind selline viha oma saamatuse osas ja tundsin, et olen lapsele ohtlik. Tihti oli ta mu kätevahel ja oma peas ma raputasin teda karjudes: JÄÄ VAIT! Tegelikkuses ma küll vaid nutsin ja palusin tal vait jääda seletades, et emme ei tea mida teha, anna andeks, ma pole sind väärt! Vahel jalutasin ja mõtlesin, et nii lihtne oleks ta vankrist metsa vahel maha tõsta ja ära jalutada, siis aga haarasin ta sülle ja puhkesin oma aju idiootsuse peale nutma ning põgenesin kiirelt koju, et meest sundida last kaitsma. Sundmõtted.
2. 
  • Esmalt rääkisin ma oma mehega, tema mind ei mõistnud, siis emaga, tema arvas, et olegi väga kiiresti ärrituv alati olnud, kuid ma ei julend talle ka puhast tõtt rääkida. Lõpuks palusin ma abi oma isalt ja tema tuli mulle ka kohe appi. Ma ei tea miks ma viimasena pöördusin inimese poole kellelt teadsin juba aegadest ammustest, et saan alati abi, kuid vb kartsingi ma just seda, et siis ma saangi abi ju. Ning isa viis mind psühiaatriakliinikusse. Võimalik abi leida ka SIIT. Mul oli ka aeg psühhiaatri juurde pandud, kuid tundsin, et vajan abi kiiremas korras, sest kartsin, et teen oma tillukesele midagi muidu.
3. Hirm, paanikahood, ärevushäired, sundmõtted, abitus, kontrollile allumatu sisemine viha ja teiste mittemõistmine. Kõik olid minu arvates minu vastu ja tahtsid halba.

4. Sa võid enda elu kallale minna, vb sa jätadki lapse kusagile teeserva, viskad aknast alla, raputad segaseks, lähed mehest lahku, pöördud ära sugulastest ja lähedastest, isoleerid ennast, hakkad teistele füüsiliselt kallale minema, kaotad reaalsustaju täielikult ega saagi enam aru, et teed midagi valesti.

5. alla aasta sa välja ei mängi, ravi kestab kusagil aasta+ 5 vb veel rohkem.. seni kuni terveks saad ja ravi katkestada ISE ei tohi! Olin valmis oma lapsele juba käsitsi kallale minema kui ise arvasin, et nüüd võin rohud võtmata jätta ja tekkisid võõrutusnähud.. suur tagasilöök.

6. Me ei otsi tihti abi sest: 
  • kardame ravimeid ja võõrutust, et jääme sõltuvusse,
  • kardame, et kui räägime kellelegi mida mõtleme või teeme, siis võetakse meilt laps ära
  • kardame, et meid pannakse hullumaija 
  • kujutleme ette, et kõik hakkavad meid viltu vaatama ja halvustama
  • teiste arvamus läheb nii korda, et kardame hukkamõistu ja halvakspanu
7. Sind võetakse rõõmsalt vastu, palutakse võtta istet ja seletada mis põhjusel tulid, sulle pakutakse tuge ja selgitatakse välja haiguse aste. Vb vajad sa vaid looduslikku palderjani ja rohkem uneaega, puhkust. Sinu vastas istub justkui hea sõber kes toetab ja mõistab sind ja see on parim mida selle haiguse ajal koged. Eimidagi ähvardavat eha halvustavat.

Ma loodan siiralt, et minust oli nüüd TÕESTI abi ja ma saan nüüd positiivse tagasiside. Te ei ole oma muredega üksi, ausalt ei ole ja te ei pea seda häbenema. Mulle tuleb kuus kümneid kirju postkasti ja seda juba pool aastat. Ka mina ei mõista kedagi hukka vaid mõistan ja tunnen kaasa. Kui vaid saaks siis ma kallistaks teid, sest ma tean mida te läbi elate, tean, et teid ei mõisteta, tean, et teil on raske ja te kardate, tean, et te ei oska ega suuda abi otsida, tean, et te tunnete, et pole paljutki väärt. AGA te saate abi ja saate ennast tagasi.. siis vaatate te kõigele laial naeratusel ja kallistate kõiki kellele jõudsite liiga teha. ;)
Kui keegi teine pole, siis mina olen teiega, siiralt, ausalt ja südamega!!!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?