Miks just koolikiusamise ohvrid, avaliku elu tegelasteks hakkavad


Ma võik kirjutada, et see on väga raske teema mida püüan nüüd siin Teie ees lahata, aga ei ole. See on imelihtne teema ja kui loogiliselt kokku viia minu jutuga, siis polegi justkui midagi imestada.
Muidugi iseenesest tundub, et koolikiusamise ohvrid on maha tambitud enesehinnanguga ja kõnnivad varju jäädes seina ääres. No kunagi ma koolis vast kõndisingi mingi aja. Kui kisatakse, siis tekib tunne, et oledki lõpuks seda väärt ja kõik mida öeldakse või tehakse oled sa ära teeninud. Tunned ennast nii ebaolulise ja mõttetuna ja tead, et kõik teised on sinust peajagu üle.
Aga see tunne läheb peaaegu, et mööda, sest mida rohkem sa tunned, et oled vähe väärt seda enam otsid sa tunnustust. Nii me hakkamegi tähelepanu püüdma ja miks mitte hakata nt blogi kirjutama nagu mina. :D Madal enesehinnang on nagu põlenud mets. Mingid räämas roikad siin ja toikad seal.. pole nägu ega tegu, aga iga piisk pühib tahma ja nõgu minema ja nii me neid piiskasi püüame. See kastab meie pinda ja turgutab juuri mis on kahju saanud. Nii hakkab mets taas tärkama ja peagi on ilusam ja puhtam kui mets mis on puutumatuna siiani. 
Ja nii nagu sa tunned ennast.. nii õpetad sa ennast tundma ka last, seega kui oled selline nõrgem hingeke, siis otsi endale mõni müürike või tugevam puu mille najale toetuda ja endasse jõudu ammutada. Nii nagu nõrk loom ei suuda kasvatada tugevat looma nii ei suuda nõrk kasvatada inimesena ka tugevat. Me anname edasi seda mida oskame ja kui sa ei oska leida endas jõudu.. siis jah.. pole ju midagi teha. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?