Ma ei andesta seda endale kunagi (ärge jätke ravi pooleli!)!!!

No oma targa peaga ma siin siis otsustasin, et jätan oma vaimse tervise rohud võtmata, sest olin juba ju niii normaalne. Eks teised ka nägid kui normaalne ma olin ja kuigi mees korra küsis, et kas oled ikka rohtu võtnud ja ma pead raputasin, siis ei teinud ta sellest numbrit. Ning need kes sellele käe ette oleks pannud, no neile ma lihtsalt ei öelnud. Esimene nädal olin ma normaalne edasi nagu ikka ja jube õnnelik, et ravi toimis, kuid teine nädal..

.. seda on lausa hinge kriipiv kirjutada. Miks pean mina nii loll olema ja oma ämbritesse ise astuma, kas ma ei või siis teiste pealt õppida? Igal juhul muutusin ma närviliseks, hakkasin igas pisemas asjas mingeid nähtamatuid vigu leidma, kõik pisiasjad ärritasid topelt. Ja kui ma midagi valesti tegin, ning ise ka aru sain, siis õigustasin ennast ikka kirglikukult takka, et JAH! nii oligi, sest .. Tegelikult olin ma juba jälle kapsas valmis. Kuid sellel korral see mürgine uss oli endale relvad kasvatanud.. peale mürgi muutusin ma mitte ainult vaimselt vägivaldseks. Küll ma riidlesin lapsega eimileegi pärast, küll vedasin teda edasi-tagasi, sest ta ju "ise käia ei oska". 
Hommik algas alati nagu ikka.. hommikune kohvi ja oliiviõliga praetud muna, natuke tilli ja natuke murulauku, soola ning pipart, aga juba süües selle asemel, et oma "viimsepäeva liblika" meetodit jälle püüda haarata ning vaadata kui kaunis päikeseline ilm õues on, mina muudkui ärritusin. Küll laps hakkas lauda katma, siis vedas vannitoa vaipa magamistuppa, siis loopis jalanõude riiulist jalanõud mööda tuba laiali. Meil ootas ees aga lasteaia proovipäev, see esimene proovipäev, kuid tundus justkui Markus töötaks vastu sinna jõudmisele. Lõpuks läksime me nii riidu ja ma tõstsin hääle nii kõrgeks, et laps sai sellise ehmatuse osaliseks, jooksis ukse alla, ning kui mina sinna jõudsin, siis oli ta näost valge, hirmul. Mina kukkusin kokku, hakkasin hüsteeriliselt nutma keset koridori, Markus jooksis mulle kõigest hoolimata sülle, aga ta oli nii veider, et ma sattusin paanikasse. Ma nutsin ja nuuksusin ja kutsusin isa järgi, et miski on VÄGA valesti. Muidugi sõitis ta kohe siia ja mina andsin talle lapse. 
Mis last nii hirmutada võis? Kas mul tuli mingi koletise nägu siis kui vihane olin? Arvata võib, kas ma karjusin väga valjusti? Vast siiski mitte, sest naabrinaine küll ei kuulnud. Kui ometi oli see lapsele võõras ema ja ta hakkas kartma, VÄGA kartma. Mina olin samuti hüsteerias ja nutsin, Olin terve päeva šokis (minu käed ja jalad värisesid, okse tuli pidevalt üles, iga kord kui laps kaissu jooksis, siis valdas mind süütunne, mul käis pea ringi ja ma olin enda peale nii vihane, et jumal teab mis). 
Kohe sai arstile helistatud ja arst seletas ära, et nii juhtubki kui rohud järsku lõpetada, samas minu ravi peaks veel pool aastat kestma ja ma poleks mingil juhul tohtinud neid võtmata jätta. Rohud ju teevadki minust selle "normaalse". Kui ma ei andesta endale iial, et lapse silmis koletis olin, et ma tema suunas tuld sülgasin. Ma ei andesta iial, et kõige turvalisem isik on see kelle eest ma tunnen, et pean teda kaitsma- iseenda. Kõige suurem oht lastele on nende endi rumalad ja harimatud vanemad.
Täna on juba kolmas päev mil ma taas ravi saan ja jälle olen ma inimloom. Vähemalt ma ise tunnen seda. Ma pole küll päris joonel veel, aga õppetund oli see paras. Lihtsalt kannatajaks jäi see kes poleks seda mitte mingil juhul olla tohtinud! Hetkel veeretab minu kallis end minu kaisus ühele ja teisele poole. Terve tuba on mänguasju täis ja võileib seisab võiga allapoole vannitoa põrandal. Ning mina mustan oma väikest tööandjat. Eile oli tal siiski esimene lasteaia proovipäev, täna on jälle.. seeg ma teen siva, et me sinna jõuaks. JA PALUN EMMED, ÕPPIGE TEIE OMETI MINU VIGADEST.. LAS OLLA MINA SEE LOLL IDIOOT KES TEIE EEST ÄMBRID LÄBI KÄIB, ÄRGE PANGE OHTU OMA KÕIGE LÄHEDASEMAID!!!!! Psühhiaater ütles, et asi oleks võinud ka veel hullem olla.. mõelge nüüd ise.. mõelge nt väikese Emily loo peale.. ma ei tea kui hulluks oleks võinud asi minna, aga ma tänan jumalat, et see ei olnud minu ämber mida läbi käia. Siis ripuks ma nööripidi kuuriall!
KAITSKE OMA PEREKONDA, LAPSI, MEEST, VANEMAID, KÕIKI ENDA ÜMBER!!!!

Kommentaarid

  1. Sul on õigus, hea et niigi läits! Positiivse poole pealt, nüüd saab ja peab kõik ainult paremaks minema ja loodetavasti on juhtunu sulle piisavaks motivatsiooniks ravi osas ise enam mitte otsuseid vastu võtta. Soovin sulle ja su perele kõike parimat! Pea püsti!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?