Lapse igati maha peksmine

Siin teemas tahan ma rääkida sama varju alt nagu need kes oma lapsega sedasi teevad. Ma usun, et plajuski mängib rolli meie oskamatus kuidagi targemalt oma lapsele läheneda ja teda keelata. Räägitakse ikka, et suuna tähelepanu mujale, aga mina näen, et see ei toimi.. ikka on ta mõne hetke pärast jälle kas käsipidi prügikastis või taob oma mänguhaamriga vastu veneaegseid aknaid. Paraku tekitab hirm lapse allakukkumise ees meie peas kaose ja me sööstame rünnakule. Tegelikkuses võiks maha istuda ja lapsele seletada, aga siis mõtled, et ah, mis ma ikka seletan, ta ju ei saa nagunii aru. No ja ei saagi, Markus on alles väike ka ja järjepidevus on tulemuste alus, paraku väljendame me ennast nii füüsiliselt kui sõnaliselt valesti. Ikka leiad, et mõni salk on sul näpuvahel või mõni hele pats kostub vastu mähet. Kuid need on leebed lähenemised veel.. nt olen ma korra sedasi ehmatanud kui ta kapi otsa oli saanud ja seal ennast püsti ajanud, et haarasin tal sedasi käest ja tõmbasin oma sülle, et hiljem olid sinised plekid seal kus minu sõrmed. Ma pole sellist valu varem tundnud kui siis.. nähes seda kahju mida ma tegin.. kuid kas laps sai aru, et ta oli minu jaoks eluohtlikus olukorras? Vaevalt küll! Tema nägi selles vaid kurja ema kes mingil põhjusel talle valu tekitas. Seda enam mul on valus sellele mõelda. Tahaks iseendale peksa selle eest anda, sest pärast Imastu lastega tegelemist, ma tean, mis võib juhtuda kui ta kukub või juhul kui me ei suuda ise enda ehmatust, viha või muud lolli tunnet ohjes hoida ja teeme vale lükke. Teate kui palju võib see sulle kätte maksta kui otsustad oma last raputada? Sa raputad ta banaaniks.. muud midagi.. ülejäänud aja ta ainult kiigub ja ilastab kuni vanadusse sureb!Teine äärmus on sõnad! Me kipume närvi minema kui laps meid ei mõista ja kiirelt tulevad sõnad nagu nt loll, rumal, jobu, idioot, debiilik, väärakas jne hullemad veel. Need muudavad meie lapsed abituteks ning saamatuteks, sest me ise süstime neisse seda uskumust, et nad polegi väärt rohkemat ja nad ei suuda ka rohkem. Me lämmatame nad oma sõimuga nii, et midagi muud nad kelleletki oodata ei oska ning ennast peavad nad nõrkadeks inimesteks kelle üle tugevad valitsevad. Aga kas me seda siis oma lastele soovimegi? Soovime neile hirmu ja õudu terveks eluks? Alandlikkust ja argust ning abitust?

Muidugi on see meile mingi veneajast tulnud arusaam, et kui laps kardab, siis kuuletub.. jah kuuletub tõesti, paraku elulõpuni ja kõigile!

Kommentaarid

  1. Anonüümne24 august, 2015

    " Me kipume närvi minema kui laps meid ei mõista ja kiirelt tulevad sõnad nagu nt loll, rumal, jobu, idioot, debiilik, väärakas jne hullemad veel." Ma tunnen siiralt kaasa lapsele kelle vanem teda selliste nimedega kutsub. Lapse esimeseks kiusajaks on see kes peaks turvalisust pakkuma. Kurb. Ei ole ise oma lapsele kunagi midagi sellist öelnud ja ei mõista kuidas sellised sõnad ja hullemad veel saavad lihtsalt tulla.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?