Kuidsa ma terve elu olen oma tagumikuga jännis olnud


No nüüd on jutt siiski ülekaalust mitte mõnest haigusest ega hemorroididest. No terve elu on mul olnud suur tagumik.. nüüd muidugi eriti suur, sest olen ise ka ikka kõvasti suur, aga kui palju komplekse mul selle tõttu olnud on. Näiteks ei lubanud ma kunagi poistel enda taga kõndida, sest tundsin, et minu plasmaekraanist on võimatu mööda vaatata ja see jääb jalgu. Samuti tehti minu tagumikust lähivõte nt 12 klassi lõpetamise tutipeol. Mis siis ikka toredat on kui pilte sirvides oma tagumik avastada- hea, et nimi peale polnud kleebitud. Ühel hetkel hakkasin ma aga taipama, et see tagumik on heas mõttes ka pilgupüüdja ja oma püstiga ma ka rahulolematu ei olnud. Kuid siiski jäi mingi jälg mulle kooliajast kui ma paksper*e olin. Mis sest, et nüüd ma tean, et mul oli lihtsalt kadestusväärselt kaunis figuur. Ja ma teen kõik, et see tagasi saada. ;)
Mäletan kui Maanusega tuttavaks sain ja riideid valisin kui bussile minema hakkasin, et oma kauaaegset kirjasõpra silmast silma näha. Valisin tunde riideid ja siis ootasin teda kohas kus sain oma pepu kusagile mittenähtavasse suunda keerata, sest tahtsin, et ta siiski esmalt minu endaga tuttavaks saaks. Nüüd ma muidugi tean, et ta armus sellesse tagumikku juba siis kui mind netis nägi. 
Igal juhul ma kujutan ette, et kui keegi püüdis kellelegi mind silme ette manada, siis alustati ikka tagumikust, peenest pihast ja suurtest rindadest ja kõik said aru kellest jutt. 
Lõpuks mind enam ei häirinud muidugi see tähelepanu ja nüüd ma lausa igatsen seda. Aga kallid suure pepuga naised, teie pepud on jumalikud ja ärge häbenege neid.. niikaua kui kõht tagumikust väiksem on olete te kaunid!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?