Asotsiaalsed naabrid..
No tee mis sa teed, aga naabreid valida ei saa. Sul võib olla kaunis kodu ja armastav pere, õnnelik lapsepõlv ja hea asukoht kodul, aga naabrid on ja jäävad need kes varem olid või nüüd tulid.

Kõige nõmedam on muidugi see, et ma ei suuda midagi parata, aga ma tunnen neile kaasa. Kui oled auku vajunud, siis kõrvalise abita välja ronimine ongi nii keeruline, et lihtsam on selles augus elamisega ära harjuda. Aga muidugi tekib teil nüüd küsimus, et kuidas nad korterit ülal pidada jaksavad. Ps, et te teaks, siis see korter kuulus minu vanematele ja ma elasin siin ka oma 20 aastat tagasi. Seega saan ma ülevaate anda sellest ajast kui elasin siin vanematega, Siis oli meesterahvas kes korteris elas korralik tööinimene, lihtsa napsuveaga, tal oli kena ja armas naine kel aga ühel päeval rihm maha jooksis, lapse kaasa võttis ja minema läks. Ja siis algas tolle mehe allakäigutrepp täiel hool. Uus naine.. kes siiani korteris elab koos temaga ja samuti alkoholi armastab aitas kõigele kenasti kaasa. Peagi oligi pidev müra, kära, joomine, karjumine, peksmine. Ja see toimub siiamaani. Aga korter kuulub tollele mehele ja korteriühistu puudumise tõttu pole ka makse ja ainuke mure on vesi ja elekter ning prügi. Vett nagu ma mainisin.. neil ei ole. seega nii ongi hea ja kerge seda korterit ülal pidada. Ja kuigi ma teadsin, et nad siin kõrval on, siis naiivselt arvasin, et mina jään ikkagi puutumata sellest õudusest. VALE.. juba see hais puudutab mu ninasõõrmeid ja kopsusi nii, et ei taha oma korteri ust ka avada. Oeh.
Jõudu ja jaksu kel samad mured ja kallid, paid ja musid minu lugejatele!
Ostsime omal ajal enda väikesele perele ka taskukohaseima korteri vanas majas, kus peaaegu kõik korterid (7) olid täis prükkareid ja parme ja narkareid.. Varianti polnud, lärm, muusika, peksmine 24/7. Võtsime siis kätte ja asutasime ühistu, õnneks oli paar korterit ka linna omad, seega natukenegi kainet mõistust lisaks. Ja juba esimese üldkoosoleku otsusega sundisime kõige hullemat parmupesa oma korterit sundvõõrandama. Me ei uskunud tol hetkel sellesse projekti, aga see korter müüdigi maha kuu aja möödudes! Sellest edasi läks kõik ainult paremaks, me saime öösiti isegi magada. Aga kannatust pead küll varuma, üleöö ei juhtu midagi. Aga võtke asi ette ja tehke ühistu ära, see on kõige lühem samm normaalse elu juurde. Edu teile!
VastaKustutaTänan soovituse eest. :)
Kustuta