Asotsiaalsed naabrid..


No tee mis sa teed, aga naabreid valida ei saa. Sul võib olla kaunis kodu ja armastav pere, õnnelik lapsepõlv ja hea asukoht kodul, aga naabrid on ja jäävad need kes varem olid või nüüd tulid. 
Minu õnneks ja õnnetuseks korraga on naabriteks koledalt öeldes prükkarid. Mis mind selle järelduseni viib? Nt see, et kui ma hommikul piima käisin poest toomas, aga naaber nagu tänava krants prügikastis soras, siis ei jäänud mul muud mõtet kui, et prükkar. Ometi leiavad need asotsiaalse(MÕISTE) eluviisiga kodanikud ikka ja jälle selle raha, et osta pudelike viina ja mingit imedeime õlut. Ja kuigi me enda õnneks nädalavahetuseti sõidus oleme enamjaolt, siis kuuleme me vaid naabrinaiselt milline jube karjumine ja laaberdamine jälle maha pandi. Jube on mõelda, et kõik toimub minu seljataga oleva seina taga. Nt pole neil vett- tean, sest minult käidi vett palumas ja öeldi, et neil torud ei tööta vms ja neil pole. Elekter on nagu ma aru saan, kass on ka muuseas. Aga kui nad vahel oma korteri tuulutavad (kuigi ma ei saa aru miks, sest aknad on alalõpmata katki pekstud/visatud) ukse kaudu, siis näen ma ka kakaämbreid ja jommajoo mis seinu ja põrandaid. Kui ma suudaks lõhna teieni tuua, siis avaks te minu blogi edaspidi ettevaatusega, sest see lõhn on tappev!
Kõige nõmedam on muidugi see, et ma ei suuda midagi parata, aga ma tunnen neile kaasa. Kui oled auku vajunud, siis kõrvalise abita välja ronimine ongi nii keeruline, et lihtsam on selles augus elamisega ära harjuda. Aga muidugi tekib teil nüüd küsimus, et kuidas nad korterit ülal pidada jaksavad. Ps, et te teaks, siis see korter kuulus minu vanematele ja ma elasin siin ka oma 20 aastat tagasi. Seega saan ma ülevaate anda sellest ajast kui elasin siin vanematega, Siis oli meesterahvas kes korteris elas korralik tööinimene, lihtsa napsuveaga, tal oli kena ja armas naine kel aga ühel päeval rihm maha jooksis, lapse kaasa võttis ja minema läks. Ja siis algas tolle mehe allakäigutrepp täiel hool. Uus naine.. kes siiani korteris elab koos temaga ja samuti alkoholi armastab aitas kõigele kenasti kaasa. Peagi oligi pidev müra, kära, joomine, karjumine, peksmine. Ja see toimub siiamaani. Aga korter kuulub tollele mehele ja korteriühistu puudumise tõttu pole ka makse ja ainuke mure on vesi ja elekter ning prügi. Vett nagu ma mainisin.. neil ei ole. seega nii ongi hea ja kerge seda korterit ülal pidada. Ja kuigi ma teadsin, et nad siin kõrval on, siis naiivselt arvasin, et mina jään ikkagi puutumata sellest õudusest. VALE.. juba see hais puudutab mu ninasõõrmeid ja kopsusi nii, et ei taha oma korteri ust ka avada. Oeh.
Jõudu ja jaksu kel samad mured ja kallid, paid ja musid minu lugejatele!

Kommentaarid

  1. Ostsime omal ajal enda väikesele perele ka taskukohaseima korteri vanas majas, kus peaaegu kõik korterid (7) olid täis prükkareid ja parme ja narkareid.. Varianti polnud, lärm, muusika, peksmine 24/7. Võtsime siis kätte ja asutasime ühistu, õnneks oli paar korterit ka linna omad, seega natukenegi kainet mõistust lisaks. Ja juba esimese üldkoosoleku otsusega sundisime kõige hullemat parmupesa oma korterit sundvõõrandama. Me ei uskunud tol hetkel sellesse projekti, aga see korter müüdigi maha kuu aja möödudes! Sellest edasi läks kõik ainult paremaks, me saime öösiti isegi magada. Aga kannatust pead küll varuma, üleöö ei juhtu midagi. Aga võtke asi ette ja tehke ühistu ära, see on kõige lühem samm normaalse elu juurde. Edu teile!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?