Terve päeva ainult korista ja keela, kas tagasilöök depressioonist jagusaamisel?


Vahel ma tunnen, et olen nagu kõndiv ruupor ja, et kõik naabrid vaatavad mind nagu närvihaiget, sest peale hääle tõstmise ma muud justkui eha ei oska. No ma ise tunnen tegelikult nii ja kujutan ette, et teised tunnevad sama, vb arvavad nad veel hullemini ja on juba lastekaitsele kirja saatnud. Mina ise vast oleks kui ma ema ei oleks. :DPraegu on Markuse kõrvad nagu ma ei tea mille jaoks, vb selleks, et veidigi jooksmisel tuuletakistusena hoogu maha võtta või seepärast, et need lihtsalt kasvasid talle külge ilma kasutusjuhendita. Naera või puruks, sest isegi kui ma näen, et ta sai aru kui ma esimest korda keelasin, siis vaatab ta mulle oma suurte silmadega otsa justkui ˇah, mida sa ütlesid emme?ˇ ja keerab ikka veeklaasi tagurpidi. Või see nõme teema nende jalanõudega.. mina ajan jalad sinna sisse tal ja siis näen, üks papu siin, teine seal, Markus, aga on sokkis liivakastis ja näeb juba nende eemaldamisega vaeva. Üldiselt on tore, et laps ennast karastab, aga kas külma veega mängimisest ei piisa, vaja veel kiviparketil paljajalu joosta? No ja siis venna auto millel küttepaagi korgi luuk käib lihtsalt lahti ja korgi kate käib ka veel maga, aga minu geenius arvab, et võib sellega mööda hoovi ringi joosta, liiva sisse panna, ära kaodata või veel parem.. musta räästavett juua! Ja kui ma teda toitma hakkan, sest ta on juba 15 minutit mul sabas sörkinud ja aina külmiku ust sikutanud ja lahti teinud, piima võtnud ja natuke maha valanud, ning siis muudkui ˇmämm-mämmˇ küsinud. Kui mina aga söögi soojaks teen ja talle purustan nii nagu härrale sobib, siis keerab ta kausi kummuli ja songib seal sees.. äsja koristatud toas, vaadates otsa nagu tahtes küsida, et kas pole mitte lõbus emme, tahad ka proovida? Iga minu sõna on nagu stardipauk, et pahandustega võib alustada. 
Ma kirjutan, siin, et elu on nagu hullumajapuhvet ja mina selle hull. Vahel on tunne, et tahaks ka terve potitäie suppi nt diivanile valada ja siis sinna hüppama minna, samal ajal juukseid peast kakkudes ja karjudes, et ma olen HULLL!!!! Ja ma juba hakkan taipama, miks, laps vatetevahel ülimalt vihasena peaga vastu seina lööb... ma tahaks juba ka paar pauku panna. 
Samas on teine päev nii imeline ja ma naudin kogu hingest oma last ja tema kasvatamist, kuid täna on kuidagi palju stressi ja ma tunnen, et need rahustid ei mõju kohe üldse ja ma peaks ennast nt keldrisse? lukutaha panema. Kuid ma usun, et küll välja kasvab ja no ikka kergemaks läheb, sest kui uut plaanid, siis ei tohi küll nendele rasketele hetkedele mõelda. Raske on siis kui ise raskeks elu elada ja mina küll seda teen praegu. Eks see ole kolimiseelne stress ka, sest ma veel ei te kuidas see perega koos elamine ilma kõrvaliste isikuteta toimib, netti meil ka ei ole esialgu ja multikad jäävad ära.. aga see on emme leebe põhjendus sellele, et ta tahab oma kallite lugejatega ju kõike jagada, aga siis ei saa. 
Katus sõidab.. tere kabriolettide klubi!



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?