Magus nagu maasikamoos
Selline on meie iga lõuna. Uni algab kell üks kus ma rõõmsalt poisi magama panen. Enamjaolt olen ma ise ka magama jäänud tegelikult plaanides, siis aega nautida, telekat vaadata, kohvi juua. Aga ikka sama jama, ma jään magama. :D
No täna on erand, sest ma ostsin 2 kilo eestimaiseid maasikaid ja lähen kohe alla korrusele midagi nendest välja mõtlema. :) Peenrast sain ka, aga paraku vähe. Nüüd laps magab ja jälle on pea mõtteid täis. Kuid seda ma tean, et kui ma lapsega magama kohe ei lähe, siis hiljem ka ei saa. Markus lihtsalt ärkab siis üles, samas kui koos magama jääme magab ta palju paremini kui muidu. Aga umbes 2h pärast hakkan ma teda igatsema ega jõua oodata millal ta ärkab, siis tekib alati kange tahtmine piiluma minna või siis kõrvale heita ja kui juba kõrval oled siis paitaks ja musutaks. Magav laps on ju niiiiiii armas!
Kuna mees nüüd korterit marutõsiselt võtab, teen talle sügava kummarduse, siis näeb Markus teda vähem, samas ta igatseb iga õhtu issit. Tegelikult igatseb ta teda juba kohe kui ärkab, sest ta on nii issipoja kui üldse olla saab. Emme on vajaduste täitmiseks ja issi on mängukaaslane. Nemad on semud mind nagu hoidja ikka, kasin, harin ja teen süüa. Mitte, et ma kurdaks, mulle väga meeldib nende eest hoolitseda ja ma tunnen, et nii peabki. Kõige kallimaid tuleb kätel kanda. ;)
Pean oma meest ka kiitma, sest pärast pereteraapiaid on ta hoopis uue tuule võtnud. Ta tegeleb pojaga rohkem ja me tülitseme... hmm polegi vist tülitsenud, arusaamatusi on 1 korra ette tulnud, aga muidu on kõik ladus ja lihtne. Saan öelda, et olen õnnelik. Südamest õnnelik ja loodan, et minu laps ja mees samuti. Pealegi minu süda tuksub kodule mõeldes nii tugevasti, et peagi lendab ta nagu rakett taevasse ja miljonite sädemetena valgustab kogu maa. :P
No täna on erand, sest ma ostsin 2 kilo eestimaiseid maasikaid ja lähen kohe alla korrusele midagi nendest välja mõtlema. :) Peenrast sain ka, aga paraku vähe. Nüüd laps magab ja jälle on pea mõtteid täis. Kuid seda ma tean, et kui ma lapsega magama kohe ei lähe, siis hiljem ka ei saa. Markus lihtsalt ärkab siis üles, samas kui koos magama jääme magab ta palju paremini kui muidu. Aga umbes 2h pärast hakkan ma teda igatsema ega jõua oodata millal ta ärkab, siis tekib alati kange tahtmine piiluma minna või siis kõrvale heita ja kui juba kõrval oled siis paitaks ja musutaks. Magav laps on ju niiiiiii armas!
Kuna mees nüüd korterit marutõsiselt võtab, teen talle sügava kummarduse, siis näeb Markus teda vähem, samas ta igatseb iga õhtu issit. Tegelikult igatseb ta teda juba kohe kui ärkab, sest ta on nii issipoja kui üldse olla saab. Emme on vajaduste täitmiseks ja issi on mängukaaslane. Nemad on semud mind nagu hoidja ikka, kasin, harin ja teen süüa. Mitte, et ma kurdaks, mulle väga meeldib nende eest hoolitseda ja ma tunnen, et nii peabki. Kõige kallimaid tuleb kätel kanda. ;)
Pean oma meest ka kiitma, sest pärast pereteraapiaid on ta hoopis uue tuule võtnud. Ta tegeleb pojaga rohkem ja me tülitseme... hmm polegi vist tülitsenud, arusaamatusi on 1 korra ette tulnud, aga muidu on kõik ladus ja lihtne. Saan öelda, et olen õnnelik. Südamest õnnelik ja loodan, et minu laps ja mees samuti. Pealegi minu süda tuksub kodule mõeldes nii tugevasti, et peagi lendab ta nagu rakett taevasse ja miljonite sädemetena valgustab kogu maa. :P
Igal juhul, tahtsin ka seda öelda, et ma hindan iga lugejat ja igat inimest omaette kes kirjutab kas kommentaari või palub abi. Te olete julged naised ja mehed ning teadke, et meie õnn on enda valada. Kui sa tahad õnnelik olla, siis pead pingutama, et head märgata ja kunagi ei tohi kohe käega lüüa või alla anda. Ikka tuleb positiivses suunas mõelda. Me saame hakkama ja oleme ju tublid! Õnnetust otsida pole raske, see tuleb sinuni ise, ainuke mis selle tagasi peletab on lai naeratus ja suur kallistus. Nii on raskustele alati kergem vastu seista. Ka vaenlastele tuleb naeratada, südamest, mitte õelalt, sest see näitab alati, et sinu pea on püsti ja mitte üks jõud ei vääna seda rinnale norgu. 
Kommentaarid
Postita kommentaar