Kuidas ma eile tilguti alla sattusin ja arvasin, et suren


Tegelikult on mul juba mitu päeva tohutud valud olnud, pikali heita ei saanud ja hingata oli raske. Eile läks aga asi nii hulluks, et kui ma hommikul ärkasin, siis vaarusin ma hädavaevu oma toast välja, õhtal olin veel emalt küsinud, et mida teha ja soovituse kohaselt jäin perearsti vastuvõttu ootama. Paraku perearst oli puhkusel, kuid õnneks tema tütar asendamas ja saatis ka kohe kopsuröntgenisse. Pildid käes, et kõik korras, siis jälle arstile, vereproov ja põletikku ka ei näidanud olevat. Kõige tobedam on olukord, et sul on
piinavad valud ja sa ei tea mis neid põhjustab, sest mitte ükski valuvaigisti ei leevendanud mitte grammigi minu valu. Mida ma oma targa peaga võtta
oskasin? Paratsetamooli, ibuprofeeni, no-spad. 
Kuna olin öösel magada saanud vaid tunni, siis andsin ma endast parima, sättisin patju ja asju, et valu oleks väljakannatatav lamades ja ma saaks magada, kuid kui üles ärkasin, siis arvasin, et tere tore, nii ma siis suren! Kohe jälle ema juurde, et vaata poissi ma lähen ikkagi haiglasse, ema ajas venna jalule, et ta mind ära viiks, sest mind teades ta teadis, et ma võin ka maailma suurima valuga ja koos oma lolli aruga rooli istuda ja nii siis kusagil 30-50km/h teepervel kohale veereda.. arvatavasti nii, et ma kohale ei jõuagi. Venna on mul aga päästeingel kes kohe appi sööstis ja haiglasse viis.. 3h sai emo uksetaga passitud. Aga kuna nii palju lapsi, kes ka minu poisiga samas vanuses tundusid olevat, sisse toodi, siis andis see jõudu OMA valu ära kannatada, sest süda valutas oma lapse järgi keda tervel päeval nii palju nägin kui hommikul tõustes ja lõunaunne pannes. Lõpuks kui enne mind hakkasid sisse saama need, kes alles saabusid, siis olin ma juba teel, et minna uurima, kas ma ikka saan abi või sõidan ehk Tallinna või Tartu (Rakvere haiglas olin). Ning siis üks tore (tõesti tore ja kiidan südamest) õde tuligi mind kutsuma. JEEEE! Kuid mis ikka, pandi tilga alla ja no kui ma pool viis sain kohale, siis välja sain ma alles kell 22:30 kui ma õigesti mäletan. Uuringud tulemusi ei andnud ja midagi teha minuga ei olnud, sest kolmest tilgutist saadud valuvaigistid ei muutnud minu seisundit absoluutselt! Valutasin ikka edasi ja muretsesin kõigi teiste pärast kes seal sees veel ootasid. Nt vanahärra kelle jalast verd tulla lahmas ja kes oma verd põrandalt muudkui kokku pühkis istudes plasttoolis, siis aga kummardus, jalga silitas ja pisaraid pühkis. Kui arst temani tund hiljem jõudis, siis vanahärra esimene lause oli, et neiul on tilgutil tilgad otsas, ega talle õhk veeni ei saa? Jummel, minu silmad läksid vett täis, sest nii suurte valudega jalas, suutis ta ka minu pärast muret tunda! Igal juhul puudutas see väga minu südant ja kuigi mu lugupidamine ja austus temani ei jõua, siis avaldan ma seda sellest hoolimata!
Kõige vingem oli see, et ma istusin mõnitavalt voodil, olles kahe öö ja päeva jooksul kokku magada saanud max 3h, kuid toetuda seal ei saanud, pikali olla ei kannatanud, uni oli suur ja pea loll otsas. Iga tilgutikoti üles riputamist vaadates lootsin südamepõhjast, et see aitab, samas muretsedes venna ja ta neiu pärast kes pidid mind väljas juba 5h ootama. Oh sa kurivaim küll kui lõpuks sain välja ja öeldi, et neil pole masinaid millega tuvastada minu valuallikas ja, et arvatavasti ei aitagi mitte ükski valuvaigisti. Mis mul viga on või miks mul valus on seda ma teada ei saanudki. Koju jõudes mees ja laps magasid.. suure nutuga pressisin ma ennast ka voodisse 00:00 kuid magama suutsin jääda vast kella 4 paiku, 4:30 hakkas aga Markus nutma ja tahtis vett juua.. issi magas sügavalt ja nii ma pidin siis alla minema veele järgi, last tõstma, et ta kruusist juua saaks ja jälle voodisse. Magama jäin tagasi kell 6 läbi ja pool kaheksa ärkas Markus taas üles. Seega.. ka minu unekavast on teil nüüd ülevaade. 
Igastahes seda ma tegin..
Ah jaa.. ma käisin ka vanaema juures, et temalt andeks paluda. Kuid sellest pikemalt hiljem. Igal juhul on mul siiani vanaema ees piinlik, sest sain temast valesti aru ja kui ta mind nägi, siis puhkes nutma südamest. Aga see jääb hilisemaks, sest ma tahan nüüd oma kalli lapse kaissu võtta ja püüda magada.

Kommentaarid

  1. Jõudu ja jaksu sulle ja perele!
    Loodan, et saad teada ikkagi lõpuks midagi mis selle valu põhjustab. Valude käes kannatada on õudne ja neid unetuid öid voodis veeta ei ole õige.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?