Istun ja ootan, et teised üles ärkaks ja saaks tapeetima juba


No kuna kolimise ärevus on sees ja tervelt kolm päeva mil hakkab vaikselt kohale jõudma, et me saame oma koju, süda aina puperdab ning käed-jalad värisevad, siis ei suuda ma oodata, et millal mul ema oma jalad alla ajab, kohvi sisse joob, kõhu täis sööb, et saaks tapeetima minna.
Ma olen hetkel  nii rahul omadega ja ootust täis, et kuidagi olla ega teha ei oska. Lihtsalt pea on nii segi, et kui keegi uuriks mu nime, siis ma vist püüaks seda trükitähtedes hääldada. :D Praegu ma istun markusega all korrusel ja ootan teiste ärkamist (nagu pind sealsamuses), kuigi ma olen ka varem oma kodus elanud, siis nüüd terve perega ikkagi kusagile kolida on nagu kuidagi nii loomulik ja jäädav. Esimene oma kodu oli Tallinnas kui sinna kolitud sai, jagasime sõbrannaga korterit ja kõik oli ilus tore, kuid nagu ikka, siis püsimatu hing ei suuda ennast kusagile karpi, lähedastest inimestest kaugele eemale toppida. Nüüd tahaks ma vaid, et kõik laabuks, saaks korda, ma saaks oma lahti pakkimata asjad oma koju vedada ja enam ei ole kusagile minemise ja tulemisega muret, et kas segame ja kas laps lõhub midagi või mitte. Jeerum! Saate ikka aru, et ma kolin koos lapsega? Naljakas tunne on, sest muidu tegid ikka kergekäelisi otsuseid kui last ei olnud ja seepärast vast polnud ka kindlat elamist veel soetatud kui rasedaks jäin. Seega muutis Markus minu elu täielikult, jäädavalt ja ainult paremuse suunas. 
Tamp-tara-tamp-pamp-pamm-brrr.. kogu minu tunnete väljendus. 

Ma pole mõiganud endale siiani veel kohvigi teha! Saate aru? Inimene kes viis tassi päevas sisse valab pole 2h jooksul kohvigi teha mõiganud! Ma peaks vast kelleltki kõrvakiilu lunima, et saaks jalad pilvedelt maha, sest juba ennast ka häirib. Ma ei kujuta ette, et kui sisse kolime, et kas ma siis kavatsen õnnest värseda, tantsida, nutta ja karjuda? Mu peas juba keerlevad toidud mida teha ja sisustus ning kujundus ja kõik mis minu mõistes kodust ikka täisväärtusliku kodu teevad.
Nt kui mees tuleb ja teda ootab juba ukse taga mõnus ahjuliha aroom, toas naeratav naine ja laps kes käed avali issile sülle tormab. Oeh..


Peagi läheb ka neljajalgse kodutunde otsimiseks.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?