Arvamus- batuudiõnnetuses hukkunud ja kannatada saanud lapsed

http://www.ohtuleht.ee/684587/tragoodia-sunnipaevapeol-batuudionnetuses-hukkus-kaks-last

Kõik rõkkab sellest uudisest, ajakirjandusel on mille pealt teenida, kellelgi on keda laimata, konkurendid noohutavad ja väidavad, et ei imesta. Peagi toimuvad kahe lapse matused, arvatavasti minu onu püüab päästa vigastatute elusi. Lapsevanemad on leinas, ehmunud ja süüdistavad üksteist. Lapsed on hirmul ja šokis. Lugejad on hämmingus ja loodavad, et see on ikkagi lollim nali või niisama kellegi fantaasia vili. Mina kirjutan teemal, mis on kõigi meeled ja südamed kaasa haaranud.

Raske on uskuda, et midagi nii hirmsat on juhtunud, meie pisikeses Eestis. Ma saan vaid avaldada kaastunne vanematele ja lähedastele. Hoida pöialt, et teised paraneks. Taas vaatan ma hirmunult oma last, kes on alles nii väike ja ainuke kaitse olen mina ja mees. Kuid kuidas kaitsta sellise asja eest? Kes tuleb selle peale, et midagi nii hirmsat võib juhtuda?
Ma siiralt loodan ja tahan uskuda, et selliseid asju ei juhtu enam. Miks üldse nii väikesed inimesed surema peavad kel terve elu on alles elamata? See on nii absurdne, et ajab kohe vihaseks. Mõni loll usub, et see on saatus ja ta täitis oma ülesande? Millise ülesande? Selle, et nüüdsest kinnitatakse batuudid suurte vaidadega maasse või, et enam ei laenutataks neid? Või ülesanne oli tekitada õudu ja hirmu inimestes? No kurat! See pole kellegi ülesanne, inimese ülesanne on elada oma elu ja surra vanadusse, olla hea ja hooliv kodanik ning nautida seda mida talle pakub elu, mitte kannatada ja veel kord kannatada. Mu süda jookseb verd ka ma ei taha ette kujutada mida tunnevad need vanemad kel lapsi pole enam ja kel lapsed alles haiglas.
Siiani ju elan ma kaasa neile keda otsitakse ja arvatakse uppunud olevat. Tüdrukutele ja meestele kes kadusid Narva- Jõesuus. Üks on küll leitud, aga see on nii kohutav mis toimub. Ma kohe ei taha uudiseid enam lugeda ja ega midagi lõbusat ei taheta kirjutada ka... ikka keegi kaob, sureb, saab haavata ja vigastada.
Ma loodan siiralt kõike kõige paremat, hoian pöidlaid ja olen südamest kurb ning tunnen neile kel raske kaasa!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?