Miks ma üldse psühhiaatri ja pereterapeudi juurde pöördusin

Kuna nii paljud on minult küsinud, et mis sundis mind ikkagi kusagile üldse pöörduma, siis mõtlesin avalikustada mustad tahud. Pärast rasedaks jäämist selle kauni roosamanna õnne asemel minul tekkisid hirmud. Iga päev keerlesid mu peas mõtted, et kas ma olen ikka valmis, kas mul tekib ematunne, kas ma oskan ikka lapsega miskit peale hakata, oleksin ma hea ema, kas mul on üldse talle midagi pakkuda, kas minu suhe mehega on ikka nii kindel, et pere luua? Ja kuigi ma teadsin, et mul ei jää muud üle kui valmis olla, siis hakkasid mul juba paanikahood. Pidevalt hoidsin mõtteid tegevusega eemale, siis sai justkui puhata veidikenegi oma mõtetrest.
Kui sünnituslauale sain, sii tekkis muidugi ärevus ja ootus. Lapse sain rinnale, siis olin heldinud ja imetlesin seda väikest abitut keha oma rinnal. Nii fantastiliselt ilus beebi, täiesti minu beebi! Paraku jäi rõõm lühikeseks, sest kodu ei olnud kuhu lapsega minna ja mina sain esialgu voodist tõusu keelu. Pidin lamama ja vaatama kuidas mees hakkama saab. Igastahes olin ma mehest küll haiglas lummatud, sest ta oli tõesti nii tubli ja püüdlik ning see armastus millega ta last vaatas soojendas minu hinge. Ta püüdis abiks olla mulle ka nii kuidas oskas ja jaksas ning ma aina armusin ja armusin temasse üha rohkem. 
Haiglas tunduski kõik nii ideaalne ja ilus, aga siis pidime reaalsusesse tagasi minema. Juba haiglas puhkesin ma nutma ja tundsin ennast saamatu ja abituna, sest seda ma olingi- saamatu! Mul oli laps ja ma pidin ennast kokku võtma, kuidagi tuleb jalad nüüd alla saada ja lapsele hea elu luua. Paraku kutsuti mees ajateenistusse tagasi ja mina jäin lapsega omapäi, ema tööl, isa ei oska aidata ja lapsel alagasid metsikud gaasivalud. Sellist asja reklaamides ja raamatutes ei ole kus laps nutab ennast krampi ja hingetuks, hetki mil ta rahulik oli võis näppudel kokku lugeda, sest kui ta 4h nutis, siis see 1h mis ta kogus ennast oli nagu sekund. Nii ma möllasin päeval ja ööl ning kui mees nädala pärast tagasi tuli, siis oli tema side meiega justkui katkenud. Läks ta ju ära rahuliku muheleva beebi kõrvalt ja tagasi tuli hullunud naise ja röökiva imiku juurde. Magada öösiti ei saanud ja lapse nutt oli nii valus, et lõpuks olin ma nagu püstihull ja kujutlesin kuidas autoga sõidan ja selle röökiva pambu teeserva tõstan. ÕNNEKS, no nii lolliks ma ei läinud ja iga kord kui see idiootne mõte pähe kargas haarasin ma lapse ja kallistasin teda kõvasti, palusin andeks oma mõtte pärast ja tõotasin armastada kuni viimase hingetõmbeni. Kuid see oli esimene märk, et minuga on ikka kõik korrast ära ja ma vajan abi. Siis ma seda muidugi veel ei tunnistanud ja kuigi ma kahtlesin, et see õige on, siis oli see uus olukord ja vb peabki ju nii olema ja see läheb ise üle. EI LÄHE ÜLE!!!!


Mida kuud edasi seda sügavamaks minu depressioon läks, iga lapse püüdlus ja nutt ärritas mind, sest nii kohutav oli ju ennast kellegagi jagada. Miks na nutab, mida ta jälle tahab, mida ta pissib ja kakasb nii palju, no miks sa nii tihti sööd.. ja nii see muudkui jätkus. Minu aju ei suutnud emaduses midagi head ega ilusa näha. Kuid kui laps jalad alla võttis ja ise minu juurde tuli, et tähelepanu saada, ning mina ärritusin, siis saabus ka hetk, mil ma puhkesin nutma, haarasin ta kaissu ja lubasin, et nüüd saan ma terveks. Olin teda mitu korda peaaegu, et raputanud kui ta nuttis ja voodisse visanud nagu nukku. Kuid hetkest mil ma lubasin ma ka aja panin.. paraku võttis see 2 kuud aega, et arstile saada ja siis sain lahja ravi peale. Nii ma pöördusin lõpuks hoopis erakorralisse vastuvõttu Tallinnasse psühhiaatriakliinikusse kus ma ka lõpuks abi sain. Siis sain ma dr Viigi juurde Rakvere aja ja tema kirjutatud ravim oli kõige tõhusam. Kuid ajast mil ma abi otsima hakkasin võttis ka abi saamine pool aastat aega, sest kõik ravimid ei toimi ega aita. Ja kui minult soovitusi küsida, et milline psühhiaater, siis vanem ja kogenum, aga mitte ka päris vana, sest ega ka nemad tänapäeva maailma hästi ei adu. Dr Viik soovitas mul ka pereteraapiasse minna, et mees ka oskaks mind mõista ja kuidagi aidata, ning nüüd olen ma ka pereteraapias käinud dr M. Ameljušenko juures ning ausalt kiidan! Väga vahva ja tore naine ning ta ei löö kohe käega, et teid ei anna lappida.
Emad.. teie loomuses on oma last armastada ja viha või jälestus ei ole normaalsed tunded. Ka paanikahood ja ärevushäire, hirm ja vastumeelsus.. mõelge kas te olete ikka sellised ja kui ei, siis marss arstile, siis ei jää need beebid sõiduteeäärtesse või tühermaadele.



JÄLGI MINU TEGEVUST KA SIIT

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?