Lapse lasteaeda panek- hea või halb?


Olen ikka mõelnud, et nii hea oleks jälle tööle minna. Oma aeg ja raha teenimine on suurepärased, laps saab sõpradega mängida ja kõik on rahul. Suve me veedame koos kodus, sügisest sai laps koha eliitlasteaeda. See tähendab seda, et on vähem lapsi ja kasvataja kes personaalselt lapsega tegeleb.. nii ei jää ta tahaplaanile ja me ei kaota oma poja mina ära. 
Samas kui sain teate, et meie poja sai koha sügiseks, siis tundsin kuidas veri peast ära valgus ja kogu keha külmaks läks. Jalad hakkasid värisema ja silmad täitusid veega. Laps saab lasteaeda, sinna kuhu me tahtsime nii väga, aga kõige juures on see AGA. Ta on mu esimene laps, minu esimene muutus elus, minu esimene inimene keda armastan nii palju nagu ma armastan oma last ja minu esimene väike kellega olen olnud koos lahutamatult. Ma pole teda kusagile jätnud kauemaks kui vaja ja see hirmutab, et pean viima ta lasteada ja sinna jätma. Tööle ju peab minema, aga oh seda ema südant, mis valutama jääb.
Muidu on suurepärane kui laps saab omaealistega aega veeta ja samuti tähelepanu ning abi murede korral. Pojale meeldib väga teistega mängida ja palju mänguasju ning sõpru.. mis saaks veel üks laps tahta. Aga ma tean mida, oma vanemaid! Laps tahab ja vajab oma vanemaid. Ja mina vajan oma last ka, ma pean sellest tundest lahti saama, aga ega see enne ei kao kui me pojaga mõlemad uue olukorraga harjume.

No igal juhul lasteaeda ta läheb ja mina hakkan sobivat tööd otsima, sest hetkel pole valik suur ja tööajad ka väga ei sobi lapsega emale. Ma ei taha mõelda, et temast saab ainult lasteaia ja issi poja, sest emme on tööl ja emmel pole aega. Igastahes ma võtan ennast kokku ja kui näen, et laps on õnnelik, siis olen ka mina õnnelik.

Kommentaarid

  1. Sattusin sinu postitusi lugema ja leidsin samas ka kuidagi selle kõige sees iseenda.
    Minu lugu muidugi erineb selle võrra ,et laps on enamuse aja 4 tunni kaugusel Põlvas minu vanaemaga. See on kestnud pikka aega ja laps saab õige pea 4-seks. Ilmselt kõik oleks olnud teisiti ,kui ma oleksin hoolega mõelnud kuhu ma tööle valmistun minema. Seal samas ma tahtsin paremat elu mõlemale , kuna olin temaga kahekesi ja parem palk andis justkui võimaluse kiiremini muuta meie elu. Nüüd kui olen laeval töötanud tunnen ,et oma aeg on sinult ära võetud.. kohustusi on rohkem kui tavalisel tööl olles maapeal ja lähedus lapsega aina nõrgeneb. Muidugi ma ei karda kunagi seda ,et mis ta nüüd teeb või kellega ta on.. sest ka mina ise olen kasvanud oma vanaemaga. Halb on muidugi see ,et mul ei ole võimalust alati olla kohal tähtsatel üritustel ja siis sa saad sellise rongaema pilgu kõikidelt teistelt lastevanematelt koos viibimisel. Kogu see triangel kestab meil ikka.. , ning mõtted tiirlevad vaid selle ümber kuna jõuab kätte see aeg kui on aeg kooli minna , sest siis on ka minu aeg midagi muuta. Kuid kiindumus ja harjumus vanaemaga on suurem kui minuga.
    See kiri läks nüüd liiga pikaks , kuid sinu hirmud on enesest mõistetavad. Enne kui läksin tööle laevale ei olnud meil midagi sellist.

    Marleen.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Julge naine oled, aga seda ma küll ei suudaks, et last nii vähe näen. Ma ei kujuta ette mida sina veel tunned, aga usun, et kui ema last armastab, siis lahutab neid tõesti vaid viimane häda. Loodan, et saate asja nii kaugele, et laps on emaga ikka. :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?