Lapse usalduse tagasi võitmine


Ega usalduse tagasi võitmine on raske. Kuigi lapsel ei kao kunagi vanema suhtes usaldus täielikult ära, siis ka see pool mis puudu on täiuslikust, selle tagasi võitmine võtab aega. Iga laps sünnib siia maailma süda täis usaldust ja usku, nii nagu meie oleme siiski pessimismist hoolimata heausklikud ega karda igat möödujat või kirja.
Kuid kuidas ma selle usalduse ära kaotasin? Lihtsalt. Nii nagu kirjutasin, laps sünnib usaldusega. Iga tema nutt on appihüüd ja palve, iga pilk on tähendusrikas. Paraku kui Markus siis maailma tuli, siis pandi ta külma kala rinnale. Algul oli jah see kala tundeline ja rahul, et üks tahtmine läks nii nagu vaja- laps oli poiss! Kuid hiljem oli kõik muutuv.. Markus nõudis tähelepanu oma beebilikul moel (nutuga), küll oli süüa vaja ja mässus kaka, siis külm, palav, ebamugav, tahtis lähedust. Mina olin aga see mõrd kes nägi kõiges vaid negatiivset- laps ei taha mul elada lasta. Ma ei saanud isegi reklaamipause segamatult vaadata, nibud olid valusad ja magamatus hakkas võimust võtma. Tegelikult olin ma kõige isekam ja nõmedam ema maailmas ja praegune mina kiruks teda maapõhja ja soovitaks teistel laps käest tal võtta. Aga vb seda ma vajasingi, et keegi mu paika paneks ja ma aru saaks, et ma võin sellest Ajavargast ka ilma jääda. Kui laps nuttis, siis nutsin mina ka kuni närvi minemiseni ja siis lihtsalt karjusin, et mis tal viga on?? Tegelikult polnud tal muud viga kui see, et ta tahtis armastust. Siis hakkasin ma armukadetsema kui ta teiste süles maha rahunes, aga nemad ju ei olnud pinges ega hoidnud teda vastukarva. Ma olin see jobu kes ise ei tahtnud, aga teistele ka ei andnud, seda enam aga kannatas laps. Keegi ei tea mis põrgu on minu väike poja läbi käinud ja need kes mulle seni on kaasa elanud peaks mõtlema, et tegelikult vajas seda laps.
Ka täna keerlevad mul veel peas mõtted, et mis oleks saanud kui ja mis oleks juhtuda võinud, kui ma ei oleks ise abi otsima läinud. Jumal tänatud, et ma pole arg kõige selle juures ja ikkagi arstikabinetti marssisin mehelt välja mangutud kirjaga kus seisis mõiste, et olen hull mis hull. Ma teadsin ja tundsin, et vajasin abi, sest muidu oleks võinud tagajärjed küündida sinna kuhu Emily lugugi. Tunnen kuidas see mõte mulle oksemaitse suhu toob.

Ravile minekuga koos algas ka minu tee lapse usalduse tagasi võitmiseni. Selleks ajaks kui mina ravile sain oli tema juba emmest võõraks jäänud. Tuge otsis ta issilt või vanavanematelt, sest seda oligi tal emme eest vaja. Kui ta kukkus, siis vaatas ta mind kahtlustavalt, et kas ta ikka võib minu juurde nüüd tulla või tõukan ma ta sõnaotseseimas mõttes eemale. Nüüd ajab see mind nutma, sest mu laps ei olnud seda ära teeninud. Milline ma olin? Iseenda teadmata ja ennast kontrollimata tegin ma liiga inimesele kes vajas enim minu kaitset ja hoolt, inimesele kes tähendab mulle tervet maailma.
Nüüd olen ma lapsele olemas ja minu õlg ja aeg kuulub talle ja minu mehele. Need kaks inimest on kõige kallimad ja oluliseimad inimesed kogu maailmas ning ainuüksi mõte, et ma võiks kunagi neile liiga jälle teha hirmutab mind maapõhja.
Ma ei tea kuidas teid maapeale raputate kes alles mõtlevad, et vb neil on midagi viga või, et kas ikka peaks arstile minema. Jah peate küll! See ei lõike tükki välja, sulle ei tätoveerita näkku läbikukkuja, sind ei visata uksetagant minema ega sõimata sul nägu täis. Sind kuulatakse ilusti ära ja püütakse siiski anda professionaalset abi, iseasi kas ravi näol või edasisuunamise, aga abita te ei jää.
Viimati kirjutas mulle ema kes last lõi.. mitte ei andnud laksu vaid lõi ja ta küsis, et kas ta peaks pöörduma, sest ta on alati olnud keevaline. Jah pead küll, sest tegelikult sa armastad seda väikest inimest nii palju, et kui terveks saad, siis valad oma käed betooni. 

Kommentaarid

  1. Usaldust on tõesti lihtne kaotada. Mäletan nii hästi seda, kuidas laps ei vaadanud mulle mitu päeva silma ja oli solvunud, et vanaemale ta mitmeks päevaks pidin jätma. Ta on küll harjunud maal ja kõik on tore, kuid igatsus ikka tekib. Praegugi süda tilgub verd, kuid linnas ei saaks ta olla praegu, pean tegema tööd ja leidma sobiliku koha lastehoidu. Kuidagi tuleb jalad alla saada. Loodan, et kunagi ta hindab minu panust, et hiljem saaksime mõnusamalt kõik koos elada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selline see elu on jah.. loed aga kuidas see ei mõju hästi kui alla kolmeaastase kusagile jätad või paned, aga mismoodi see kasulik on kui sa ära ei ela?
      Tubli naine oled! Müts maha ja sügav kummardus, sest ma tean kui raske see tegelikult ka emmele on kui peab lapsest eemal olema.

      Kustuta
    2. Täpselt, igal asjal on mitu tahku.
      :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?