Kõik lapsed ei peaks sündima

Minu esimene postitus mis arvatavasti väga vastukajaline on. Ja usun, et kindlasti väga paljudeele see ei meeldi ja tekitab hoopis viha ja pettumust, aga ma tahan aus olla ja ikkagi oma tunde letti lüüa.
Olen koguaeg olnud vastu, et laps sünnitatakse liiga vara, vaesusesse, purunenud suhtesse, vägisi. Ma pole mingi tohutu abordi pooldaja, aga olen realist kes näeb asja sedasi, et vahel on see vajalik ja kokkuvõttes ei tapa sa last vaid selle alget. Vastasel juhul on seks ise laste tapmine, sest osad ei jõua sihtpunkti ja surevad ning kaitsevahendid on ju samuti justkui abort. Aga see ei ole minu teema, teemaks on valel põhjusel ja ajal rasestumine. Nt ma saan lapse, et meest kinni hoida, ma saan lapse, et raha saada, ma saan lapse sest ema/isa/vanavanem ei luba aborti teha. Kõik teavad müüti, et kui abordi teed, siis ei pruugi enam lapsi saada, aga sama on ka siis kui lased sapikivid eemaldada ja võid opijärgselt surra. Mõlemal juhul on tegu hirmuga, aga igas asjas teed sa valikuid, lihtsalt abort ei ole nii mustvalge, et kui teen, siis rohkem lapsi ei saa ja ma pean ikkagi selle lapse saama. MIKS? Alles leiti üks laps kusagilt (õnneks mitte Eestist) metsast prügikotist, muld oli peale loobitud ja otsapidi kraavis, laps oli sipelgate poolt ära söödud. Ilmselgelt ei tahtnud ema last ja kas see pole mitte hirmsam kui abort? Arstid kes hiljem last näitasid liigutasid ja osutasid nagu mingile lihatükile kellest keegi ei hooli ja kellel kedagi ei ole, vaene laps nuttis- karjus appi- aga pole kes aitaks, sest see inimene viskas ta minema.
Miks sünnitada kui sul pole sentigi hingetaga, kodutu, pole suhtes kindel? Ma ise tegin selle vea ja tasuks sain depressiooni. Ma ei kahetse oma lapse saamist, aga oleksin kindlasti olnud parem ema kusagil tulevikus kus on kindel põhi all. Ma tunnen, et minu tõttu pidi mu laps elama sellistes raskustes vaheeal mida ma kellelegi ei soovi ja kuigi paljud aitasid mind ja ma olen elu lõpuni tänulik oma vaematele ja vanaemale, onule ning tema perele, et mul on hetkel kõik mis mul preagu on ja laps ei kannata puuduses ega vaesuses. Ometi on neid kellel pole ei tuge ega raha ja nad saavad lapse mõttega, et siis on raha ja nii tuleb esimene ja teine ning kolmes jne. Kas see laps ka õnnelik on?
Olen mõelnud, et igasugu seaduseid tehakse ja piiranguid. Miks ei võiks olla nõue vanemateks saajatele, nt elamispind ja kindel sissetulek? Me tahame ju lastele niiväga head, aga muudkui koolitame sotsiaaltöötajaid ja võtame ühelt ja teiselt lapsed ära, Mis õnn on elada lastekodus? Maja täis lapsi ilma armastuse, toeta ja puudustega. Töötajad lähevad ja tulevad, aga keegi ei jaga armastust, hellust, hoolt.. keegi ei muretse vaid võtab sind kui tööd ja kohustust. Ma kujutan ette, et paljud lapsed oleks sündimata ja ka need kes on hetkel õnnelikud ja rahul kuid oleks sündimata kindlasti ka enamus lastekodulastest. Mitte, et mul oleks nende vastu midagi, aga mul on selle vastu, et laps saadakse ilma armastuseta ja hoolimiseta valedel eesmärkidel ja põhjustel. Tean ise oma tutvusringkonnast lastekodulapsi, neid kes on vara sünnitanud ja kui neile rääkisin, siis õnneks ei võetud hinge ja üldiselt oldi nõus. Kujutan ette, et hirmus on kuulda, et keegi mõtleb, et sa oleks võinud sündimata jääda, aga ei, ma ei mõtle ju seda. Sa oled juba olemas, aga need keda ei ole, kelle süda veel ei löö ja eksistents on pea olematu.. neil pole vaja elada läbi neid raskusi ja ehk tulevad nad peredesse kes hoolivad ja armastavad. Lapse võib saada iga loll, aga lapsendades nõutakse ma ei tea mida.
Mõelge oma teod läbi, sest lapsed vaavad armastust ja hoolt, tuge ja soojust. Ma näen seda ju iga päev oma lapse pealt kuidas ta tahab kallistusi ja musisi, kui saab haiget, siis lähedust ja hella pai. Laps tahab olla julgustatud ja aidatud.


Juhtumid:
Kanalisatsioonitorust leitud vastsündinu
Tallinnas tühermaalt leitud beebi
Narvast leitud vastsündinu
Viie lapse surnukeha Soomes

see on see mida ma tahan vältida. Ükski laps ei ole viga, viga on peres kes saab lapse valel põhjusel.


Jagan oma uusimaid postitusi ka fb lehel SIIN

Kommentaarid

  1. Ma olen hetkel nii kahevahel, kuna mu sõbranna tegeleb nende voldikute levitamisega, kus kutsub inimesi, mitte aborti tegema, vaid seal on näidislood päris elust ja inimestest, kes tegid aborti, kes oleks äärepealt teinud aborti ja kes ei saa mingil põhjusel lapsi ning siis kontaktid, et mida teha. Kuid samas, kui kuuled ja näed jälle mõnda seda lugu, kus süütu beebi on jälle kuskile visatud nagu rämps, siis miski läheb mu sees katki. Kuna ma ise ei saa lapsi neerupuuduse tõttu, siis ma ei suuda uskuda, et keegi suudab süütule ja abitule lapsele nii teha. Kui ma vaid saaks endale väikese lapse, keda hoida ja armastada, oleksin maailma õnnelikum. Kurb, et meie seas elab selliseid inimesi...kuigi samas ehk vajavad ka need lapsevanemad abi, sest see pole tervele mõistusele kohane käitumine.

    VastaKustuta
  2. Ega minagi aborti poolda, muidu oleksin selle ka kergekäeliselt teinud ja mul ei oleks mu väikest poja. Kuid kui ma mõtlen, et olles nii hea ema kui ma olen, siis rahanappus ja muud mured mis depressioonile funki lisasid oleks ära jäänud kui Markus oleks tulevikus tulnud. Kokkuvõttes teeb ju otsuse inimene ise, kuid mitte alati lapse huvisi arvestades vaid ikka täiesti totaalselt valedel põhjustel. No ma ei saa ühe ema juttu kuidagi hingelt ära kui bussiga kunagi tööle sõitsin ja tema teada saades kuhu teel olen patsutas kõhule ja ütles, et ei kujuta ette ka, et tema peaks kunagi tööle minema. Nüüd on tal juba kolm põnni riburadapidi ja neljas tulekul, räämas korter ja tõesti räbalates lapsed. Iseenesest on kõik toredad ja südamlikud, aga kas laps ei peaks olema esikohal ja töö käib ju selle juurde, et tagada turvaline ja tervislik keskkond.
    Ma tõesti loodan, et ma ei paista õhutavalt kergekäelist aborti, aga ma palun inimestel mõelda, et enne kui mehe enda kallale lasete, et kas ka tagajärgedeks valmis olete? Küll lööb kirg ja alkohol peapeal kokku ja unustatakse kõik abivahendid.. paraku alati ei ole tagajärg see mida sooviti ja nii nad kraavipõhja kaovad.
    Olen tänu oma blogile ka kokku puutunud paljude emmedega kel peale sünnitust depressioon ja enamikel juhtudel kui olen arutanud on ikkagi põhjuseks kas planeerimata rasedus, ebakindel elukorraldus.
    Laenu antakse, siis kontrollitakse inimese toimetulekut, last lapsendad, siis kontrollitakse kas kõik vajalik ka olemas hakkab olema, aga kui ilmale tuuakse, siis pole kedagi kes kontrolliks.. ja ma tõesti ei poolda lastekodusi, veel vähem, aga igatepidi koduste probleemmite tõttu kannatavaid lapsi.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?