Homme, millise meeleoluga pereteraapiasse

No meil on olnud mehega 2 nädalat, et räägitut seedida. Palju sai jutustatud lapsevanem olemisest ja sellest kuidas kõik toimima saada omavahelistes suhetes. Eks me oleme veidi ikka mõelnud ka sellele ja kui eile mehega arutasin, siis tegelikult pole me veel muutust märganud, mitte nii nagu me lootsime, aga me ju loodame alati rohkem kui saame.
Ise tunnen ma küll, et olen paindlikum kui varem ja püüan kiiremini järgi anda. Samuti olen ma hakanud oma hääletoonide ja muu säärasega mängima, et meie vestlus jääks vestluseks mehega mitte ei kujuneks tuliseks vaidluseks või selleks, et mina jään jälle seinaga rääkima. Kas ka toimib? Vb, aga sellisel juhul natukene vaid. Samas oleme me mõlemad aru ka saanud, et laps ei ole maailma naba ja selleks, et tema õnnelik oleks peame me omavahel klappima. Kui minu ja Maanuse suhe toimib, siis on lapsel kindel katus peakohal, kui aga tekivad augud, siis laseb see ka lapsele vihma kaela ja ka tema on selle sõrestiku all. Nii me siis üritame ise ikka korralikult end käsile võtta, et me omavahel toimiks. Kõige olulisemad suhtes on ema ja isa ja siis tuleb laps.. meil kippus olema ikka laps ja siis emme ja issi suhe. Aga nagu me jutust aru saime, siis kui me lapse tippu seame, siis on tema meie katuseks ja ise on ta lageda taeva all. Tõetera sees küll, aga me ei suuda ju kohe ennast muuta ja areng käib teosammul. Tahaks ju ikka KOHE muutust näha ja tunda rõõmu ja armastust ja
rahu jne.
Ma ei tea millest me homme räägime, aga kuna eelmine kord oli põhiteemaks laps ja ma ikkagi väikse pettumusega sealt välja tulin, sest üldiselt teadsin ma neid põhiõdesi ise ka, siis seekord astun ma juba kabinetti kahtlusega, et ma taas targemaks ei saa. Mees küll oli rahul ja sai kinnitust siis sellest, et lapsel on hea ema, aga mina nii kindel ei ole. Kuid mis sell korral? tahaks ju, et meie vead meile vastu nägu lajatataks, sest kes ikka tuleb otse ütlema mis meil lonkab. Aga ega ma enne homset ju teada ei saa.
Seega, hetkel on muutuseid näha, aga vähe ja õrnalt tajutavad. Loodan, et ajaga läheb asi paremaks, aga me ei saa seal enam ka nii tihti käia. Kui me käime kuus 2x, siis on see meile ka rahaliselt tutntav laks. Eriti kuna mina olen töötu veel, siis tuleb meil kuidagi see asi vähe harvemaks muuta. Kuid kas see annab ka põntsu meie pere lappimisse? Loodan, et mitte.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?