Eile pereteraapias, sel korral haarasime poja ka kaasa


Hommik algas juba teisiti, mina olin terve öö magamata (teadmata põhjusel), laps ja mees magasid aga suurepäraselt. Poja oli justkui karuunes.



Lõpuks ajas mees meid üles ja kiirustas kohvi jooma. Sain tassikese sisse kallatud ja kuigi vanaema oli kodus ning valmis last hoidma, siis minu süda palus ta kaasa võtta. Nii ma panin ta ilusti riidesse ja võtsime suuna Rakvere poole. Jõudsime täpipealt õigeks ajaks ja õnneks ei pidanud ootama. Ka terapeut üllatus, et laps kaasas, aga pean tunnistama, et lapsel oleks kodus parem olnud. Ka meie ei saanud midagi kuulata ja terve jutt keerles põnni kasvatuse ümber. Nii nagu eelmisel korral sai ka sel korral meie vanemlik kooslus kiituse. Meil on enamjaolt kõik paigas ja laps saab seda mida ootab, ka kasvatusmeetoditega jäi Merle Ameljušenko rahule. No muidugi on seda hea kuulda ja minu emme rind läks puhevile. 

Suhte kohapealt sai vähe räägitud, sest me oma lapsevanemlike oskustega oleme siiani ka ise rahule jäänud. Suhtest rääkides sain ma ise küll targemaks, sest Maanus rääkis oma tunnetest. Tema silmis on toimunud rohkem muutusi kui mina tajun. See on ju tegelikult suurepärane, aga tekitab ka hirmu, sest mina ei tunne neid muutusi nii hästi. Samas mingid muutused on.. minus endas, nt rahulikum olen ma kindlasti ja annan kiiremini järgi. Samas tekitab see tunde nagu ma oleksin jalamatt, tegelikult nii ei ole, sest Maanus kohtleb mind hästi ja no kohe ei saa ka suuri muutuseid oodata, sest eks me ikka vaikselt tippu pürgime. Kui meil seanss läbi sai, siis läksime Põhjakeskusesse, vaatasime natuke poodides ringi, sõime purksi. Kuna Maanus tahtis ehituspoodi minna ja tal läheb seal alati ilmatuma kaua aega, siis palusin ma, et meie võiks ikka mängutuppa minna. No ja siist järgmine kiidulaul, sest Põhjaka mängutuba on SUUREPÄRANE!!! Kuna ma olen käinud Soomes mängumaal, siis muidugi on minu ootused alati kõrged, sest seal ma mäletan kuidas ka ise lastega koos said ikka ronida ja turnida, aga Eestis kipuvad kõik ehitised vaid lapsi kandma. Seega ei saa ma ju Markust utsitada kusagile ronima, sest tema vanuses vajab ta ikkagi, et ma hoiaks ta kätt või kaitseks seljatagust. No muidugi ega ma seal ka ei roninud.. juba hirmust, et vaadatakse nagu lolli kuid mulle meeldis, et lapsevanemal oli ka seal mida teha. Nt olid seal lauad kus sai söögi ja joogi tellida, said korvpalli loopida (automaadi värk kus on münti vaja ja pead skoori üle tegema, siis tuleb järgmine raund). Muidugi oli seal ka muid võimalusi, nt võisid ka batuutidel hüpata ja mänguplats oli suur. Lapsel oli ruumi sõita autoga ja mängunurkades olid majakesed ja kõik muu vinge värk. 


See ei lähe siin teemast mööda, sest tavaliselt Maanus tahab, et me temaga kaasa sörgiks, see ongi 1 muutus, sest ma olen ise ka järgi sörkinud mitte kindlalt oma soovi juurde jäänud. Jei! Ja meil oli lõbus! Ning kui Maanus tagasi tuli, siis liitus ta meiega ja no tõesti oli lõbus! Siis käisime ikkagi veel paaris ehituspoes ja lõpuks saime minu vanemate juurde. Palusin isal last hoida, et me saaks kalale minna, ning käisime Viitna lähedal. Ma jumaldan Viitna järve, seal on nii ilus ja kuigi vihma kallas ning ilm oli sombune, siis oli kõik ikkagi ideaalne. :) 



 Ja kuigi me seal oma pool õhtut ära raiskasime, siis kokkuvõttes saime kõhu täis ikkagi Viitna šašlõkibaaris



Lõpetuseks võin ikkagi kinnitada, et pereteraapia on igati õige valik. Tagasi kutsuti mind küll üksi, et natuke minu siseelu lahti arutada, kuid ma usun, et ka see on suureks abiks. Eks mul ikka on hinges mõrad mis tuleb enne kokku liimida kui Maanusega kokku sobitama hakata. Iga mõra ju kriibib Maanust ja nii ei saagi koos terveneda.
Ja suur pluss on veel see, et meie pojaraas on õnnelik!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?