Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuni, 2015 postitused

Pagulased Eestis

Kujutis
Nii nagu kunagi põgenesid vene võimu eest eestalsed põgenevad nüüd Eestisse teised rahvused. Nt on tegelikult ju Soome meie rahvast täis ilma, et neid midagi takka sunniks. Lihtsalt Eesti majandus ei sobi neile ja ka mina arvan seda, et tasub lahkuda kui mujal on parem. Selle mõtte järgi tegutsevad ka pagulased. Mitte, et ma üliõnnelik oleks, et nad siia trügivad, sest nii ei jää me väikesest riigist just alju järgi, Eestist saab segarahvus. Kõige suurem miinus on muidugi teiste kombed ja uskumused. Raske on võtta vastu neid kellel on teised põhimõtted. No näiteks seksuaalne mõtlemine. Keda ei hirmutaks teadmine, et meie riiki on tulnud enamjaolt mehed, võõralt maalt, rääkimas võõrast arusaamatut keelt, ihaledes millegi järele mida meie pakkuda ei taha. Ka mina jätan miniseelikud ja muu paljastava välja kui selline tegelane simapiirile ilmub. Olgem ausad, no ma tõesti ei taha põõsas vägistatuna lebada. Samas ei saa ma ka öelda, et kõik pagulased sellised on ja vb polegi neist ükski se…

Valus segadus.

Kujutis
Mida ma teen preagu? No ütleme nii, et lakun haavu. Isegi kui sa aru saad mis juhtus ja miks juhtus, siis on ikkagi süda see, mis ei lase kohe asjadel vabalt kulgeda. Nädalavahetuse veetsin ma perega vanemate suvilas, Peipsi kaldal. Ilus nädalavahetus, aga iga õhtu sama jama, peas muutkui mootor töötas ja mõtted ketrasid aega tagasi. Ikka ja jälle käis sama plaat ja unenäod olid ka väljaviskamise jama täis. Seestpoolt hakkas kripeldama, et vb tunneb vanaema ennast sama pahasti. Ja kuna ma teda tean, siis arvatavasti tunnebki, aga ma ka ei suuda veel talle otsa vaadata, et minna ja asi kokku liimida. Seega ma ootan seda kuldset paremat aega mida arvatavasti ei tulegi kui ma seda ise ei loo, aga seni püüan ma ise aru saada mis ikkagi täpsemalt toimus ja kas ma olen pahane või on mul lihtsalt piinlik, et asi nii kaugele minema pidi. Ja kuigi ma arvan, et pigem mängib rolli see viimane osa, siis ei ole ma ka selles päris kindel, sest ma ei mõista kuidas inimesed räägitud ei saa kui neil …

Eile pereteraapias, sel korral haarasime poja ka kaasa

Kujutis
Hommik algas juba teisiti, mina olin terve öö magamata (teadmata põhjusel), laps ja mees magasid aga suurepäraselt. Poja oli justkui karuunes.


Lõpuks ajas mees meid üles ja kiirustas kohvi jooma. Sain tassikese sisse kallatud ja kuigi vanaema oli kodus ning valmis last hoidma, siis minu süda palus ta kaasa võtta. Nii ma panin ta ilusti riidesse ja võtsime suuna Rakvere poole. Jõudsime täpipealt õigeks ajaks ja õnneks ei pidanud ootama. Ka terapeut üllatus, et laps kaasas, aga pean tunnistama, et lapsel oleks kodus parem olnud. Ka meie ei saanud midagi kuulata ja terve jutt keerles põnni kasvatuse ümber. Nii nagu eelmisel korral sai ka sel korral meie vanemlik kooslus kiituse. Meil on enamjaolt kõik paigas ja laps saab seda mida ootab, ka kasvatusmeetoditega jäi Merle Ameljušenkorahule. No muidugi on seda hea kuulda ja minu emme rind läks puhevile. 
Suhte kohapealt sai vähe räägitud, sest me oma lapsevanemlike oskustega oleme siiani ka ise rahule jäänud. Suhtest rääkides sain ma ise k…

Lapse usalduse tagasi võitmine

Kujutis
Ega usalduse tagasi võitmine on raske. Kuigi lapsel ei kao kunagi vanema suhtes usaldus täielikult ära, siis ka see pool mis puudu on täiuslikust, selle tagasi võitmine võtab aega. Iga laps sünnib siia maailma süda täis usaldust ja usku, nii nagu meie oleme siiski pessimismist hoolimata heausklikud ega karda igat möödujat või kirja. Kuid kuidas ma selle usalduse ära kaotasin? Lihtsalt. Nii nagu kirjutasin, laps sünnib usaldusega. Iga tema nutt on appihüüd ja palve, iga pilk on tähendusrikas. Paraku kui Markus siis maailma tuli, siis pandi ta külma kala rinnale. Algul oli jah see kala tundeline ja rahul, et üks tahtmine läks nii nagu vaja- laps oli poiss! Kuid hiljem oli kõik muutuv.. Markus nõudis tähelepanu oma beebilikul moel (nutuga), küll oli süüa vaja ja mässus kaka, siis külm, palav, ebamugav, tahtis lähedust. Mina olin aga see mõrd kes nägi kõiges vaid negatiivset- laps ei taha mul elada lasta. Ma ei saanud isegi reklaamipause segamatult vaadata, nibud olid valusad ja magamatu…

Homme, millise meeleoluga pereteraapiasse

Kujutis
No meil on olnud mehega 2 nädalat, et räägitut seedida. Palju sai jutustatud lapsevanem olemisest ja sellest kuidas kõik toimima saada omavahelistes suhetes. Eks me oleme veidi ikka mõelnud ka sellele ja kui eile mehega arutasin, siis tegelikult pole me veel muutust märganud, mitte nii nagu me lootsime, aga me ju loodame alati rohkem kui saame.
Ise tunnen ma küll, et olen paindlikum kui varem ja püüan kiiremini järgi anda. Samuti olen ma hakanud oma hääletoonide ja muu säärasega mängima, et meie vestlus jääks vestluseks mehega mitte ei kujuneks tuliseks vaidluseks või selleks, et mina jään jälle seinaga rääkima. Kas ka toimib? Vb, aga sellisel juhul natukene vaid. Samas oleme me mõlemad aru ka saanud, et laps ei ole maailma naba ja selleks, et tema õnnelik oleks peame me omavahel klappima. Kui minu ja Maanuse suhe toimib, siis on lapsel kindel katus peakohal, kui aga tekivad augud, siis laseb see ka lapsele vihma kaela ja ka tema on selle sõrestiku all. Nii me siis üritame ise ikka ko…

Miks ma üldse psühhiaatri ja pereterapeudi juurde pöördusin

Kujutis
Kuna nii paljud on minult küsinud, et mis sundis mind ikkagi kusagile üldse pöörduma, siis mõtlesin avalikustada mustad tahud. Pärast rasedaks jäämist selle kauni roosamanna õnne asemel minul tekkisid hirmud. Iga päev keerlesid mu peas mõtted, et kas ma olen ikka valmis, kas mul tekib ematunne, kas ma oskan ikka lapsega miskit peale hakata, oleksin ma hea ema, kas mul on üldse talle midagi pakkuda, kas minu suhe mehega on ikka nii kindel, et pere luua? Ja kuigi ma teadsin, et mul ei jää muud üle kui valmis olla, siis hakkasid mul juba paanikahood. Pidevalt hoidsin mõtteid tegevusega eemale, siis sai justkui puhata veidikenegi oma mõtetrest. Kui sünnituslauale sain, sii tekkis muidugi ärevus ja ootus. Lapse sain rinnale, siis olin heldinud ja imetlesin seda väikest abitut keha oma rinnal. Nii fantastiliselt ilus beebi, täiesti minu beebi! Paraku jäi rõõm lühikeseks, sest kodu ei olnud kuhu lapsega minna ja mina sain esialgu voodist tõusu keelu. Pidin lamama ja vaatama kuidas mees hakka…

Kõik lapsed ei peaks sündima

Kujutis
Minu esimene postitus mis arvatavasti väga vastukajaline on. Ja usun, et kindlasti väga paljudeele see ei meeldi ja tekitab hoopis viha ja pettumust, aga ma tahan aus olla ja ikkagi oma tunde letti lüüa.
Olen koguaeg olnud vastu, et laps sünnitatakse liiga vara, vaesusesse, purunenud suhtesse, vägisi. Ma pole mingi tohutu abordi pooldaja, aga olen realist kes näeb asja sedasi, et vahel on see vajalik ja kokkuvõttes ei tapa sa last vaid selle alget. Vastasel juhul on seks ise laste tapmine, sest osad ei jõua sihtpunkti ja surevad ning kaitsevahendid on ju samuti justkui abort. Aga see ei ole minu teema, teemaks on valel põhjusel ja ajal rasestumine. Nt ma saan lapse, et meest kinni hoida, ma saan lapse, et raha saada, ma saan lapse sest ema/isa/vanavanem ei luba aborti teha. Kõik teavad müüti, et kui abordi teed, siis ei pruugi enam lapsi saada, aga sama on ka siis kui lased sapikivid eemaldada ja võid opijärgselt surra. Mõlemal juhul on tegu hirmuga, aga igas asjas teed sa valikuid, …

Ma usaldan!?.

Kujutis
Lihtne on ju keelt suus liigutada ja lihtne on õhku välja puhuda, lihtne on sõnu vormida ja need välja paisata. Kas sa ka tagajärgedeks valmis oled ja tead mida su sõnad tekitavad, mõjutavad ja tähendavad? Paljude puhul on sõna sama tühi nagu õhk kõledas majas. Kui mina ütlen mehele, et ma usaldan sind, siis tähendab see kõike.. kogu maailma. Minu sõnades kajab austus, truudus, armastus, kindlustunne. Ma tunnen neid sõnu välja öeldes seda, mida teised ette ka ei kujuta. Minu sõnadel on tähendus ja mõte, need sõnad ei ole tühjad. Ausad sõnad, mis tulevad huultelt raskelt ja paljastades mind, justkui kooriks ma oma hinge paljaks. Need sõnad: ˇma usaldanˇ on pühad, sest usaldus on suur asi. Ma ei usalda võõrast inimest, tuttavat, töökaaslast, naabrit. Ma ei ütle talle iial sõnu, et ma usaldan, sest ma ju ei usalda, ma võin talle koogiretsepti usaldada, võin laenata suhkrut. Aga oma mehe kätte usaldan ma oma elu, lapse, usaldan teda meie auto rooli, usaldan ennast tema kätte. Temaga koos …

Lapse lasteaeda panek- hea või halb?

Kujutis
Olen ikka mõelnud, et nii hea oleks jälle tööle minna. Oma aeg ja raha teenimine on suurepärased, laps saab sõpradega mängida ja kõik on rahul. Suve me veedame koos kodus, sügisest sai laps koha eliitlasteaeda. See tähendab seda, et on vähem lapsi ja kasvataja kes personaalselt lapsega tegeleb.. nii ei jää ta tahaplaanile ja me ei kaota oma poja mina ära.  Samas kui sain teate, et meie poja sai koha sügiseks, siis tundsin kuidas veri peast ära valgus ja kogu keha külmaks läks. Jalad hakkasid värisema ja silmad täitusid veega. Laps saab lasteaeda, sinna kuhu me tahtsime nii väga, aga kõige juures on see AGA. Ta on mu esimene laps, minu esimene muutus elus, minu esimene inimene keda armastan nii palju nagu ma armastan oma last ja minu esimene väike kellega olen olnud koos lahutamatult. Ma pole teda kusagile jätnud kauemaks kui vaja ja see hirmutab, et pean viima ta lasteada ja sinna jätma. Tööle ju peab minema, aga oh seda ema südant, mis valutama jääb. Muidu on suurepärane kui laps saa…