Teismeline

Täna hakkasin meenutama aega kui olin puberteet. Miks? Sest kõik räägivad, et on ikka selles vanuses mõne mõnuaine ära proovinud ja enamasti kanepi. Kuna sellest on palju postitusi ja ka legaliseerimisteema üles tõstatatud, siis panen siis oma panuse.
Paraku ei ole ma selle poolt ja tema tervendav mõju jätab mind külmaks. Kokkuvõttes on see narkootikum ja seda tarvitavad siiski narkomaanid. Ei vabanda see, et ühe või paar korda, aga kui sa seda ikkagi kaifid, siis on see ka sõltuvus juba. Mina ei ole seda proovinud ja ka sõprade püüdlused pole mind sundinud seda proovima. Algusest peale mil üldse pahedega kokku puutuma hakkasin hoidsin ma uimastitest kaarega eemale. Siin saan vaid oma kallitele vanematele kummarduse teha, sest nende rääkimine ja suhtumine kandusid ka minule üle, samuti hirm millestki sõltuvusse jääda.
Päris puhas ma aga pole, olen proovinud suitsu ja olnud ka täiesti joobes, ning seda kirjutades valdab mind ka juurteni piinlikustunne. Pole ma näinud teismeeas oma vanemaid lällamas ja pole kunagi näinud neid suitsetamas, kuid endal oli vaja siiski proovida. Ma arvan, et see oli ka ikkagi puhas vajadus olla teistega sarnane ja nii ma suitsetama hakkasin. Ja OI ma olin väga noor siis, arvatavasti 11 vms. Kuid siinkohal saan tänada oma kunagist poiss-sõpra kellele suitsetajad ei meeldinud ja kelle tõttu päevapealt suitsu nurka viskasin. Mis ma siis olin.. vb 14, ja tema oli ka esimene kelle juuresolekul ma ennast täis jõin. See muidugi tegi maga minu margi ja pärast oli isegi peeglisse piinlik vaadata. Kuid olen uhke, et seda siiski tegin usaldusväärsete inimeste keskel mitte mõnel korteripeol kus pooled näod võõrad olid ja jumal teab mida minuga teinud oleks.
Ise arvan, et olin siiski vanematele väga hea laps ja muret tekitasin mõnel üksikul korral, sest karm kasvatus ja soov mitte pettumust valmistada ja usaldust kaotada oli suur. Olin alati õigel ajal kodus ja püüdsin pahandustest eemale hoiduda. Enamjaolt tuli see ka hästi välja, mõni üksik hetk kus kahetsesin oma tehtut, sest tundsin, et isegi kui vanemad ei tea ega teada saa, siis olen ma neid justkui alt vedanud. Sama kasvatust soovin ma ka oma lapsele. Tahan, et mu laps mind usaldaks ja austaks, mitte ei kardaks ega võtaks ka iseenesest mõistetavana.
Suur pluss on ka see, et minu praegune elukaaslane ei tarbi ei alkoholi ega tarvita ka muud jama, seega oleme me mõlemad puhtad ja kui vahel harva siider kätte juhtub, siis ei tee ma sellest numbrit. Eks see oli ka minu otsimisel oluline punkt, et minu kõrvale tulev inimene ei suitsetaks ega jooks ja nii mul ka vedanud on. Lapsele hea eeskuju ja mina saan oma armastatut usaldada täielikult.
Narkootikumide kohapealt oleme me mõlemad ühel arusaamal ja loodame, et inimesed kunagi mõistavad, et selle tarvitamine on nagu eluaegne häbiplekk. Nii nagu tunnen mina häbi oma purjus olemiste pärast ja selle pärast, et kunagi sai sõprade seltsis ka suitsu tehtud.
Suitsuga oligi nii, et kui mind välja kutsuti, siis ma tõmbasin seda haisvat paberit ja lõpuks ma lihtsalt ei saanud enam välja minna, sest ega ma ise vaimustuses ei olnud. Lõpuks kui pakk nurka sai visatud kukkus ka justkui kivi jalgade küljest. Ja ilkuvad sõbrad said kiirelt aru, et sõpruse nimel ei tasu enam tögada, et ma enam ei tarvita suitsu. Õnneks jätsid ka mõned teised minu eeskujul selle jama maha ja minu õnneks oli mul kallis sõbranna kes seda üldse ei kimunud. Enamuse ajast olin ma ka temaga koos ja mind ei kummitatud nende suitsupakkidega.

Kõik see jama ei ole lahe.. ma ei tea mis tekitab tunde, et haisev toss või lolliks joodud ajud on vinged, kuid tegelikult see nii ei ole.. see on vaid labidas millega tuleviku tarbeks endale auku kaevad.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?