Psühhiaatriseanss ja lapse kõrvaarstil käik

Täna on see päev kus ma lähen Rakvere uue psühhiaatri juurde ja kuigi olen juba ravi saanud, siis tunnen, et mind oleks vaja veel aidata. Vaatame koos üle minu ravi ja saan oma südame tühjaks kurta.
Viimasel ajal on kodune elu nii pingeline, et tunnen kuidas vererõhk mängib pidevalt. Suurim ravi oleks saada oma koju, kuid sinna on aega ja lapse kõrvalt ise aidata väga palju ei anna ning mehelt ka viimast välja pigistada ei tohi. Niigi on meil haamer kuklas ja ta rabeleb nii kuis jaksab, seega ei pane ma talle ka tema halba tuju, väsimust ja hajameelsust pahaks.
Markusega oleme me hakanud paremini läbi saama ja lapse usaldus emme osas kasvab iga päev ja kuigi ma vahel siiski häält tõstan, siis teab ta, et peagi palub emme vabandust. Eks mingi osa on seal ikkagi haigus, aga suurem osa ongi minu oma keevalisest verest. Loodan täna veidi abi saada, et kas see mis minuga hetkel toimub on normaalne. Nt väsimus mis mind siiani kummitab ja mida ma ajan hetkel siiski raske kehakaalu ja ilma kaela ning pahameel mis tekib kiirelt ja rikub nii mõnegi kauni päeva.

Markusel oli probleem kõrvadega ja sai ravi, nüüd oleme käinud taas kontrollis ja tehti ka kuulmistest. Selgus aga tõsiasi, et laps paremast kõrvast ei kuule. Kuid asjaolu, et vasak kuuleb annab lootust, et paraneb ka parem kõrv. Kahe nädala pärast lähme jälle kontrolli kus vaadatakse üle kas parem on ka tagasi tõmmanud.
Põletiku näitajad olid samuti alles nii kurhus kui paremas kõrvas. Kõrva kuulmist mõjutab õhk mis ei pääse kõrva neelemise ajal kui see sinna jõudma peaks, seega oleks tal kõrv justkui lukus ja vett täis. Vb see ka põhjus miks ma häält tõstan, sest saan aru, et ta ei kuule mind, hiljem aga kohe reageerib.
Muidugi olen ma emana mures ja tunnen ennast süüdi. Me sõidame tihti ringi ja ma annan pidevalt järgi mehele ega kõmista jalaga mööda maad ega nõua seda mida mina ka soovin. Vahel ei ole sellel mõtet või ei taha ma ise ennast ärritada. Ma ju ometi ise ka kardan vihaseks saada, sest jumal teab mida ma siis ütlen, teen või millal maha rahunen. Vahel tunnen, et pingutan oma lapse nimel liiga vähe, sest ma ei sea teda alati esikohale vaid panen ikkagi mehega võrdsesse seisu.
Nüüd pean ma aga vältima tatininasi ja oh seda häda. Eks see ka tekitab stressi, sest see ei sõltu ainult minust, seni kuni oma kodu saame ja see on nii lähedal, et ei jõua ära oodata mil saan ka seda rõõmu teiega jagada. Sest siis hakkab ka uus beebiidee mul kindlasti südant pitsitama ja ma NII loodan, et suhted mehega ka lähevad roosamaks ja lillelisemaks. ;)




Mind saab ka jälgida facebooki kaudu, et olla kursis uute postituste ja teemadega. :)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?