Pereteraapia hilisem mõju



No käidud me saime nagu eelmises postitused sai kirjutatud. Siis sain otse ülevaate anda mis toimus kabinetis. Seal pole midagi karta ega arvata, et nüüd oleme imelikud, sest vajame kõrvalist abi. Samas paljud suhted just selle tõttu lagunevadki, et ühel hetkel ei oska kumbki üksteisest aru saada ja tundub, et teed lähevad justkui vägisi lahku. Tegelikult räägime me erinevates keeltes ja vajame tõlki. Meil on oma maailmad ja pildid mida me enne ei näe kui võõras käsi selle meie poole suunab. Terapeut ei halvusta kunagi suhet ega loe sulle su vigu ette. Ei ole ta ka kellegi poolt ega vastu. Kuid kui sul on perekond, siis on alati ka mille nimel pingutada ja vaeva näha, sest kus on armastus olnud sinna saab seda ka tagasi tuua kui see päris läinud ei ole.
Mis meil muutus pärast teraapias käimist? Me suhtleme mehega rohkem ja püüame kuulata mida teine räägib. Arvestame üksteise vajadustega rohkem. Nt helistab mees mulle tihedamalt, et minuga lihtsalt rääkida kui kusagil kaugel olen. Varem suhtlesime me vaid piimast ja saiast, mähkmetest ja piimasegust. Mees tuli koju ja kõndis minust mööda justkui oleksin ma lihtsalt nähtamatu koht. Söök oli ise justkui valminud ja laud ise ennast katnud, toad on alati korras olnud ja sokid lähevad ise pesumasinasse ja saavad puhtaks ning kuivaks, lõpuks pressivad ennast kappi tagasi ka. Enam nii ei ole... ma ei teagi mis nagu muutus, et mees justkui minu olulisuse avastas. Ka mina ise olen tähelepanelikum ja mõistvam. Ometi ei teinud ju terapeut sel korral midagi erilist kui lasi ennast tühjaks rääkida ja ka suunas mõne küsimusega, et me süveneks rohkem oma öeldusse ja püüaks ka iseennest mõista paremini.


Pereteraapias ka terapeut ise ütles, et kui ühel on depressioon, siis on loogiline, et terve pere vajab kohanemisel abi ja siis suunataksegi pereteraapiasse, sest teised ei mõista miks on üks pereliige sedasi muutunud. Samuti vajavad nad abi selle osas, et aidata abivajajat. Üldiselt ju Maanus on kinnine ega lase kedagi enda maailmasse. Ei räägi oma pereasjadest võõrastega ja veel vähem kurdab omi muresi, mis ei tähenda ju seda, et tal neid ei ole. 
Ma ei tea kuidas veenda ka teisi, et pereteraapia tõesti on üks võimalus ajada suhe taas jalule, sest meil kõigil on tõusud ja mõõnad, mis omakorda toovad ellu uusi asju ja viivad vanu ära. Ka meestel ei tasu sellesse suhtuda nagu oleks see mingi karistus, sest tõesti ei ole ja endal on pärast ka parem olla. Peaasi, et terapeut oleks tasemel, siis on kõik suurepärane. ;)


MIND SAAB JÄLGIDA KA FB KAUDUA SIIT

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?