Leitud jänkutita

Loodusega olen viimasel ajal vähe kokku puutunud ja loomadest kuidagi kaugeks jäänud. Nüüd maal olles sain aga korraliku õppetunni ja mitte ainult selle osas, et ei tasu abi paluda vaid ka selle osas, et looduslapsed las jääda loodusesse.
Nimelt leidis eile mehe vend põllult jänkutita. Kuna ta kündis heinamaad mustaks kesaks, siis korjas ta selle karvapalli keda imekombel üldse märkas vakku veeremas, traktorisse (muidu oleks ta kas ratta või tera all järgmise ringiga oma otsa leidnud). Kuna kell oli palju ja väljas pime ning inimsüda ei lubanud looma mullakamarate vahele koerale ega kullile söögiks jätta, siis tõi ta abitu tegelase tuppa. Muidugi mina kohe sulasin ja süda hakkas puperdama, sest ta oli nii väike ja mis teha nüüd? Kuhu panna? Viia tagasi põllule mida loom enam ära ei tunne.. kus pole rohuliblegi, et peitu pugeda või jätta tuppa ja loota, et elab öö üle.
No ma otsisin välja suure veneaegse pesukausi, panin rohtu täis ja tegelase sinna sisse. Algul kontrollisime, et õnnetu ikka terve on ja kuidagi viga ei saanud seal nelja ratta ja terade vahel. Terve oli, hirmul vaid. Tükeldasime karvasele lapsele porgandit ja ma uurisin suhu, et sel ikka hambad olemas, olid küll. Veider mõte, aga no igaks juhuks. Siis pöördusin ma netti kus ikka abi palutakse ja ma ka siis proovisin.. jubedalt joppas, sest sain terve pangetäie külma sõimu kaela justkui aitaks see loomal ellu jääda. Õnneks need kes reaalselt hoolisid suunasid mind inimeseni kes andis teadliku nõu.
Tegemist oli halljänese pojaga kelle ema põllule jätaki. Ise uitab emaloom ringi ja kui poeg kutsub, siis lähim emajänes kalpsab toitma. Meie seda ei teadnud, aga saime teada. Samuti on looma emainstinkt ka piisavalt suur, et inimlõhnaga poeg tagasi võtta. Seega hommikul saime me jänku loodusesse tagasi viia ning peagi nägin ma ka suurt jänkut sinnapoole hüppamas kuhu sai lastud väike karvapall. Süda oli rõõmus ja hing rahul, et kokkuvõttes kõik hästi läks. Ma ei tea mis nad küll edasi teevad kui elavad heinamaadel, sest ligiduses neid enam paraku ei ole ja meil veel pool põldu vaja ära künda. Suurim oht ka nendel pisikestel. Seega tegime me kokkuvõttes õigesti, et künniajaks looma ära korjasime.
Kuigi netitäis sõimu kuklas, siis on ikkagi hea tunne, sest kokkuvõttes vale tegu oli vaid loomale kapsast ja lehmapiima pakkuda. Porgand oli hommikuks otsas ja jänksi vanus oli ka piisav, et loom ise hakkama saaks. Loodan, et tal nüüd edasine elu on kergem ja parem.

Kommentaar neile kes sõimasid, et nad ka asjaga kursis oleks:

Olen tänulik neile kes andsid head nõu ilma kaela närimata, sest kui loom juba toas, siis toas. Põld on suur ja loom oli olnud keset põldu.. kuna meie põld on teiste küntud põldude vahel, siis polnud tal ka kusagile tarka kohta seda looma pista ja oma koduhoov oleks küll paras hukatus olnud.
Ootasime hommiku ära ja kuna jänkupoiss on juba üpris suur, siis täna viisime looma metsaäärde ja lasksime palkide alla peitu. Hiljem nägime kuidas suurem jänes seal läheduses ringi kalpsas, et arvatavasti sai õige koht välja vaadatud.. hiljem kontrollides oli loom läinud.. kuhu.. eks loodus tegi oma valiku.
Südames loodan, et see ehmunud hingeke on nüüd õnnelikult omade seltsis ja näksib kusagil õnnelikult kõhtu täis. Öösel oli ta tragi ja pani terve porgandi nahka.

Mina olen rahul, et inimene nii suure masina pealt seda väikest õnnetut märkas, sest põllumehed ei märka heinas kitsegi.. mis veel rääkida jänesest või selle imetillukesest järelkasvust. Õnneks oli hein madal ja õhtuhämaruses õnneks ikkagi märkas traktorist, et loom vagude vahele veeres. Tuppa tuues ütles, et ei tea kas viga ka sai, aga õnneks ei olnud saanud.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?