Ei sobi emaks

Pidevalt ringleb küsimus, et miks Eestis küll sünnitavad naised hilises vanuses. Kas see ei tundu lollakas küsimus? Teine võimalus mis hoiab keskmise sünnitaja vanuse 25 kanti on see, et teised on alaealised kes sünnitavad. Mõlemal juhul on teinud valikuid vanemad inimesed.. seega noored niiväga emaks ei tahagi saada.
Ka minul oli ju laps planeeritud hilisemasse tulevikku, tema lihtsalt planeeris ennast ise varasemaks ja ega me siis enam ju kätt ette ei pannud. Kuid mul tiirleb peas küsimus, et kas mitte see ei olnud asi mis viis mind depressiooni? Ma arvan, et oli, sest ma polnud valmis. Polnud ma mõelnud kordagi lapsest ega püüdnud ka kellegi teise lastega mingit sidet või tunnet luua. Sugulased olid kuid nad olid justkui koguaeg olemas ja samas ma ju nendega kokku ei puutunud nii palju, et mõelda mida nad tegelikult endaga kaasa toovad.
See kes lapsele mõelnud ei ole ja sundkorras kiirelt mõtlema peab, siis tulevad ikka need tobedad reklaamibeebid silmade ette kes kusagil oma jalgu painutavad või armsalt mööda põrandat ringi paterdavad. Vahvad reklaamid mässudest kus on alati õnnis uni ja rõõmus hommik. Rahulolevate nägudega emad kelle silmis on võlts armastus oma järeltulija vastu. Sama konksu otsa kukkusin ka mina, sest nad on ju nii rahulikud ja nunnud ja no eks ma ikka saan selle mähkmevahetusega hakkama, kui vaja siis kummikindad ja mask, aga muidu on ta ju sõber terveks eluks.
Kus on jutud tegelikkusest.. ega ma ju oska kohe googeldada gaasivalude kohta kui nii teemakauge olen. Ei tea ma haigustest ja magamata öödest, valusatest rinnanibudest, mis lõhenevad nagu avatud roosiõis. Kes räägib mähkmelööbest, beebikõõmast? Ja nii saamegi me šoki kui lapse kätte saame. Lisaks kõigele on noortel mure ka sellega, et enamikel puudub kindel põhi- pole majanduslikku kindlustatust kui ka vaimset valmisolekut. Paljudel puudub ka veel haridus ja nii kõik planeerivadki lapsi hilisemasse tulevikku.
Ma küll ei kahetse oma lapsesaamist, kuid oleks võinud tema enda huvides siiski oodata. Praegu on niipalju pusasi meie eludes, et ei imesta oma depressiooni langemist. Vaja kiirelt põhi luua ja oma elu peale saada, hariduse omandamine on nüüd natuke raskendatud, aga mitte võimatu. Tänapäeval ei taha olla naised meestest sõltuvuses, sest pidev üksikvanema teema vasardab kuklas ja naine tahab kindel olla, et saab oma lapsega ka ise hakkama. Ka mina unistan paremast tööst ja tasakaalust suhtes, et ka mina saaks sama suure panuse panna ka rahalises mõttes. See ka viib mu mingil hetkel kooli tagasi. Kuid arvan, et vara last saada annab märgi, et ma veel ei sobi emaks. Nüüd ma olen ema ja näen kurja vaeva, et laps pinnal hoida, ise kaelani mudas olles. Ehk saan seal välja ja raputan maha sõltuvuse teistest.
Aga ma ei soovita neil, kes tunnevad, et veel on midagi omandada või saavutada vaja, last saada. Tasub oodata ja teha ettevalmistusi selleks, siis oled ise last saades kindlam ja tunned ennast hästi. Ei teki vaimset ebakindlust või hirmu mida ema tundma ei peaks. Ka elukogemus annab tuge juurde. Seega reisige, õppige, saavutage, vallutage ja siis hakake kusagile juurduma.


Mind saab jälgida ka: SIIT

Kommentaarid

  1. Nõustun!
    Mina kujutasin lapse saamist ka hoopis teistsugusena ette. Oleme mõlemad noored naised. Võrdlesin pigem lapsehoidmisega, kuid need ei ole võrreldavad, sest oma laps jääb kogu eluks, mitte mõneks tunniks või päevaks. Ootasin peaaegu 2 aastat rasedust, kuid lapse sünniga muutus maailm teistsuguseks, väärtushinnangud muutusid ja kõik muu samuti. Sain aru, mida ma tegelikult oma eluga peale soovin hakata. Nüüd on mul kohutav saavutusvajadus ja kardan, et kuigi palju peab laps seetõttu kannatama.

    VastaKustuta
  2. Mina jälle ei nõustu enam valmisoleku jutuga. Ja seda just seetõttu, et olen kogenud ikka ja jälle (ka nüüdki!), et ma pole kunagi ühekski eneseületuseks valmis. Alles hiljem olen mõistnud, et kõik edasiminekud elus ongi tulnud just igasugustest võimalustest (neist, mis aitavad pisutki ammuste unistuste poole liikuda) kinni haaramistest, mis küll esiotsa hirmutavad (pole uduumbegi aimu, mis selle kõigega kaasneda võib...), kuid siiski teostavad mõningaste pingutustega. Kõige suuremad väljakutsed on ajaplaneerimine, enesedistsipliin ja lähimatega arvestamine-hoolimine. Minu eesmärk võib küll õilis tunduda, kuid tangiga kallimatest ülesõitmine mingi ajutise virvatulukese tõttu on inimlikkusest enam kui kaugel... Lugesin mingi aeg tagasi ühest uurimusest, mida tehti elu kuldsetes aastates elavate inimeste seas. Uuriti, mida nad teeksid teisiti, kui neile teine võimalus uuesti elada antakse. Selgelt eristusid kolm võimalust, mida nad enam kasutamata ei jätaks. Kui ainult keegi saaks veel... Esimene neist oli rohkem riskida, teine - nn. roosi nuusutamine, kolmas - et endast jälje jätmine tulevastele põlvedele.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Valmisolek ei olegi täielik kunagi, aga sa valmistud siiski ette millekski. Pea-ees hüpata kusagile tundmatusse millele pole varem pilkugi heitnud või tutvunud on siiski liig, kui sellest veel ainult sina ei sõltu. Ja kui sa pole lapsele üldse mõelnud ja teed äkkotsuse paari tunni jooksul, siis pole ma kindel, et see on see koht kus rind ette lüüa ja karjuda ma hakkan emaks! Sest see tuleb välja ikkagi peale sünnitust, sest kõhklused jäävad ja kahtlused närivad hinge. See, vb, jääb sind kummitama ja kui veel hästi ei lähe.. nagu nt minul- depressioon, kallimate tõrjumine, lapse endast eemale tõukamine..- pigem mõtlesin sellist asja.
      Muidu olen sinuga nõus, et ühekski uueks asjaks ei ole sa kunagi päris valmis, aga valmistumine on siis nagu parem sõnastus. Sa valmistud siiski ette, nagu valmistud eksamiks ja eluks ette, aimamata kas sul tekib eksamil mäluauk ja stress puhub pea lagedaks või oled õppinud vale eriala teadmata, et sinna tööle asudes sa vihkad seda ametit.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?