Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2015 postitused

Heade soovidega lapse piinamine

Kujutis
No iga emme teab ju mis tema võsukesele parim on ja emmega on alati parim. Kui emmel on hea, siis lapsel on hea, kui emme tuju on korras on lapse tuju korras, kui emmel on aega ja viitsimist, siis laps on õnnelik jnejnejnejne. Vale! Sain ise sellele kinnitust nii, et hing haige.
Eile loksusime bussiga kusagil 3h, sest keerasin sellise käki kokku lapsele. Vanaema juures mehe maal on alati tal olnud midagi teha, vaadata, uurida, avastada ja vanaema armastab ta ka kogu südamest. Paraku alati ei ole laps samal lainel ja see mida mina arvan, et talle on parim on minu läbimõtlematuse tõttu halvim. Taas otsusatsin põnniga maale jääda, et ise näpud mulda toppida ja lasta tal siis omapäi toimetada. Esmaspäev oli suurepärane ja laps tõesti nii rahul. Mängisime õues, emme lõikas õunapuid ja tädi riisus suurelt platsilt maha niidetud rohtu. Markus sai oma väikse sugulasega kahekesi askeldada ja liivakastis maid jagada. Õhtul hilja läksime tuppa vaid sööma ja magama. Ja siis algas järgmine päev..…

Pereteraapia hilisem mõju

Kujutis
No käidud me saime nagu eelmises postitused sai kirjutatud. Siis sain otse ülevaate anda mis toimus kabinetis. Seal pole midagi karta ega arvata, et nüüd oleme imelikud, sest vajame kõrvalist abi. Samas paljud suhted just selle tõttu lagunevadki, et ühel hetkel ei oska kumbki üksteisest aru saada ja tundub, et teed lähevad justkui vägisi lahku. Tegelikult räägime me erinevates keeltes ja vajame tõlki. Meil on oma maailmad ja pildid mida me enne ei näe kui võõras käsi selle meie poole suunab. Terapeut ei halvusta kunagi suhet ega loe sulle su vigu ette. Ei ole ta ka kellegi poolt ega vastu. Kuid kui sul on perekond, siis on alati ka mille nimel pingutada ja vaeva näha, sest kus on armastus olnud sinna saab seda ka tagasi tuua kui see päris läinud ei ole. Mis meil muutus pärast teraapias käimist? Me suhtleme mehega rohkem ja püüame kuulata mida teine räägib. Arvestame üksteise vajadustega rohkem. Nt helistab mees mulle tihedamalt, et minuga lihtsalt rääkida kui kusagil kaugel olen. Var…

Mehega pereteraapias

Kujutis
Muidugi pean ma seda jagama. Läksime ju mõlemad sinna kõhklusega ja mees vist üldse vastumeelselt minu takka õhutamisel. Oma arvamus, et seal kindlasti hakatakse tampima, et me ei sobi kokku ja parem on ikka oma teed minna või laotakse su vead sulle ninaalla, et sähh, paranda ennast nüüd! Ootasime tädi kes pressib meist välja infot mida me jagada ei taha, küsib voodielu kohta ja kirjutab märkmeid. Hirm, et nüüd teeb veel keegi kolmas mind mehe silmis maha või õõnestab mind emana.
Tegelikkus kujunes teiseks. Kui alguses olime minnes pahurad, siis väljudes olid näod naerul ja tuju suurepärane! Mida me seal tegime, et tuju nii hea väljudes? Eimidagi enda teada. Rääkisin ja olin mina ise, vahepeal käskis terapeut Merle Ameljušenko  (käib Tallinnast, vb korraldab ka seal pereteraapiaid, paraku ei tea aidata)  mul vait jääda ja mitte mehele vahele segada, suunas meest omi sõnu kasutama millegi väljendamisel mitte, et jah Kristelil on õigus või sama mis tal. Tuli endal välja öelda asjad mille…

Lasteaeda?

Kujutis
No kui ma hiljuti hõiskasin, et laps jääb kuni kolmanda eluaastani koju, siis enam ma nii mõelda ei saa ja oma vastumeelsusest hoolimata tuleb rahalise poole tõttu hakata ikkagi tööd otsima. Laps aga peab võõraste keskel oma eluga edasi minema.

Mis tunne mind valdab?
Mul on tunne justkui püütaks minu südant rinnust välja rebida, sest poiss on mul siiski liiga väike ja vajab erilist hoolt ja tähelepanu, emme musi kui magama läheb ja muud mida pakub vaid emme. Ja kuigi ma tean, et kindlasti oleks tal ka lõbus teiste lastega, siis minu silm ei näe seda ja minu pahem pool ajust suudab ette manada hoopis koledama pildi- laps kusagil nurka tõrjutud, emmet taga nuttes, mässus tund seisnud kaka, kõht tühi, sest lusikaga läks rohkem maha kui suhu, voodisse pannes nuttis ta ennast magama ja siis aeti juba üles ning oma neljast tunnist võib suu puhtaks pühkida. Ja pisarad vuhisevad mööda põski alla, sest mina olen tööl ega saa teda kallistada, aidata ja toeks olla.
Mis hirmud tegelikult on?
No k…

Läbi arvuti sinu eraellu

Kujutis
Kõlab nagu õudusfilmist kui ma ütlen: ˇma näen sind!ˇ kas pole? Tekitab ju külmavärinaid kui su meilile tuleb kiri, et sinu punane pesu oli eile väga kena, aga teinekord ära silikonpatjadega peta inimesi. Sugulane tõmbas minu häirekella juba mõnda aega tagasi käima. Kirjutas oma fb seinale hoiatuse veebikaamerate eest, sest arvutis istudes sai ta ühel hetkel kirja, mis konkreetselt viitas sellele , et teda on läbi veebikaamera jälgitud. Kohutav tunne eks-ole? Ka mina olen peale pesu või voodisse pugedes, tissid laiali, oma meilid üle vaadanud ja paar like mõne sõbra pildile pannud.
Kuna seda teemat nii vähe käsitletakse ja paljud ei tea veel, et nende kallis arvuti, läptop, nutiseade teda piiluda laseb, siis nad ka heausklikult kasutavad neid edasi. Ka mina teipisin oma kaamerad kinni ja ajas lausa öökima mõte, et vetsus telefoni näppides mõni väärastunu sind vahib. Kuigi ma pole selline suur pelgaja ega tee sellest suurt draamat, siis on ka neid keda selline asi ikka korralikult hir…

Ei sobi emaks

Kujutis
Pidevalt ringleb küsimus, et miks Eestis küll sünnitavad naised hilises vanuses. Kas see ei tundu lollakas küsimus? Teine võimalus mis hoiab keskmise sünnitaja vanuse 25 kanti on see, et teised on alaealised kes sünnitavad. Mõlemal juhul on teinud valikuid vanemad inimesed.. seega noored niiväga emaks ei tahagi saada. Ka minul oli ju laps planeeritud hilisemasse tulevikku, tema lihtsalt planeeris ennast ise varasemaks ja ega me siis enam ju kätt ette ei pannud. Kuid mul tiirleb peas küsimus, et kas mitte see ei olnud asi mis viis mind depressiooni? Ma arvan, et oli, sest ma polnud valmis. Polnud ma mõelnud kordagi lapsest ega püüdnud ka kellegi teise lastega mingit sidet või tunnet luua. Sugulased olid kuid nad olid justkui koguaeg olemas ja samas ma ju nendega kokku ei puutunud nii palju, et mõelda mida nad tegelikult endaga kaasa toovad.
See kes lapsele mõelnud ei ole ja sundkorras kiirelt mõtlema peab, siis tulevad ikka need tobedad reklaamibeebid silmade ette kes kusagil oma jalg…

Leitud jänkutita

Kujutis
Loodusega olen viimasel ajal vähe kokku puutunud ja loomadest kuidagi kaugeks jäänud. Nüüd maal olles sain aga korraliku õppetunni ja mitte ainult selle osas, et ei tasu abi paluda vaid ka selle osas, et looduslapsed las jääda loodusesse.
Nimelt leidis eile mehe vend põllult jänkutita. Kuna ta kündis heinamaad mustaks kesaks, siis korjas ta selle karvapalli keda imekombel üldse märkas vakku veeremas, traktorisse (muidu oleks ta kas ratta või tera all järgmise ringiga oma otsa leidnud). Kuna kell oli palju ja väljas pime ning inimsüda ei lubanud looma mullakamarate vahele koerale ega kullile söögiks jätta, siis tõi ta abitu tegelase tuppa. Muidugi mina kohe sulasin ja süda hakkas puperdama, sest ta oli nii väike ja mis teha nüüd? Kuhu panna? Viia tagasi põllule mida loom enam ära ei tunne.. kus pole rohuliblegi, et peitu pugeda või jätta tuppa ja loota, et elab öö üle.
No ma otsisin välja suure veneaegse pesukausi, panin rohtu täis ja tegelase sinna sisse. Algul kontrollisime, et õnnet…

Markuse uneajad

Kujutis
Täna küsiti minult poja une kohta. Need kes ei tea siis märkus on pooleteise aastane väike mudilane kellel oli alguses unega raske. Gaasivalud kestsid meil neli kuud ja umbes 18h ööpäevas (märkisin valusad ajad üles), seega nuttis ta mul terve päeva ja poole ööst, ilma, et miski leevendanud oleks ja masseerimine tundus justkui piinamine (mis ei tähenda, et ma teda sellest sööstnud oleks).
Kui gaasid läbi, siis sõi ta mul põhilise toidust (piima) öösiti, mis omakorda tähendab, et ta ärkas mul vähemalt 5x suure nutuga. Päeval magas ta ka vähe ja nii me tiksusime kuni aastani. Asja parandas toitumisspetsialisti juures käik (Markus ei söönud tahket toitu üldse ja oli kõvasti alakaaluline). Magama terveks ööks sain ma ta pm kohe kui olin piimapudeli nurka visanud ja nii läks juba teine öö kaunist und magades. Hommikul ei suutnud ise ka uskuda seda imet, et magada olen saanud. :D Polnud ju kunagi varem tema kõrvalt sellist ime juhtunud.
Kui kunagi olin nukker, et laps magas katkendlikult…

Argipäevadest välja

Kujutis
Nii mõnigi lugeja on minult uurinud, et kuidas rutiinist välja tulla. Mismoodi vältida hulluks minemist mis pole lapse kõrvalt väga raske. Tegelikult on lihtne, aga raske on sundida ennast keskkonda muutma. Ikka tuleb pähe mõte, et kõik mis kodus joone järgi on mujal ju tagurpidi ja surely kõik muutub kui oleme kusagil mujal. Kuid palju on sinu enda teha kas ja kui palju.

No mina võtsin nüüd aja maha ja tuline mehe vanavanemate koju, maale, kindla eesmärgiga mitte ainult puhata vaid nii ära väsitada, et tahan kohe puhata. Kui ma oma vanaema juures olen, siis olen ma ikkagi kindlate piiride vahel ja elu muutub igavaks.. lähen lapsega õue kus mul midagi endal teha ei ole või olen toas kus laps midagi teha ei tohi. Asi ei olegi niiväga vanaemas, aga kui oled võõras keskkonnas ikkagi, siis ega ei hakka ju enda järgi ümber tõstma ega hoovis oma käe järgi toimetama. Samas siin mehe maakodus on elu lihtsam, sest üldiselt ei pea ma iga lapse liigutust keelama ja õues on vabad käed mu mudilas…

Teismeline

Kujutis
Täna hakkasin meenutama aega kui olin puberteet. Miks? Sest kõik räägivad, et on ikka selles vanuses mõne mõnuaine ära proovinud ja enamasti kanepi. Kuna sellest on palju postitusi ja ka legaliseerimisteema üles tõstatatud, siis panen siis oma panuse. Paraku ei ole ma selle poolt ja tema tervendav mõju jätab mind külmaks. Kokkuvõttes on see narkootikum ja seda tarvitavad siiski narkomaanid. Ei vabanda see, et ühe või paar korda, aga kui sa seda ikkagi kaifid, siis on see ka sõltuvus juba. Mina ei ole seda proovinud ja ka sõprade püüdlused pole mind sundinud seda proovima. Algusest peale mil üldse pahedega kokku puutuma hakkasin hoidsin ma uimastitest kaarega eemale. Siin saan vaid oma kallitele vanematele kummarduse teha, sest nende rääkimine ja suhtumine kandusid ka minule üle, samuti hirm millestki sõltuvusse jääda.
Päris puhas ma aga pole, olen proovinud suitsu ja olnud ka täiesti joobes, ning seda kirjutades valdab mind ka juurteni piinlikustunne. Pole ma näinud teismeeas oma va…

Psühhiaatriseanss ja lapse kõrvaarstil käik

Kujutis
Täna on see päev kus ma lähen Rakvere uue psühhiaatri juurde ja kuigi olen juba ravi saanud, siis tunnen, et mind oleks vaja veel aidata. Vaatame koos üle minu ravi ja saan oma südame tühjaks kurta.
Viimasel ajal on kodune elu nii pingeline, et tunnen kuidas vererõhk mängib pidevalt. Suurim ravi oleks saada oma koju, kuid sinna on aega ja lapse kõrvalt ise aidata väga palju ei anna ning mehelt ka viimast välja pigistada ei tohi. Niigi on meil haamer kuklas ja ta rabeleb nii kuis jaksab, seega ei pane ma talle ka tema halba tuju, väsimust ja hajameelsust pahaks.
Markusega oleme me hakanud paremini läbi saama ja lapse usaldus emme osas kasvab iga päev ja kuigi ma vahel siiski häält tõstan, siis teab ta, et peagi palub emme vabandust. Eks mingi osa on seal ikkagi haigus, aga suurem osa ongi minu oma keevalisest verest. Loodan täna veidi abi saada, et kas see mis minuga hetkel toimub on normaalne. Nt väsimus mis mind siiani kummitab ja mida ma ajan hetkel siiski raske kehakaalu ja ilma ka…

METRO videod, mitte nõrganärvilistele!

Kujutis
Sattusin lugema artiklit kus ema näljutas oma kolmeaastast last. Olin pisarais ja vihane, kuid jäi silma ka video kus haiglas õena töötav tegelane kolkis imikute ruumis imikut kes nuttis. Minu süda purunes ja hing jäi kinni, soov hoida ja kaitsta seda väikest kelle ema arvatavasti magas, heas usus, et laps on heades kätes.
Taas hakkavad jalad värisema ja saan kinnitust, et lapsehoidjad käigu põrgu ja oma beebit ei anna ma keelelegi kunagi. Minu süda väriseb hirmust, et selliseid asjad juhtuvad ja veel hullem on see, et lapsed ei julge rääkida vanematele või neid ei usuta. Väiksemad ei saa rääkida ja vanemad ei tea ega tunnista mis toimub. Ning siis pannakse need videod üles, et meie neist õpiks, kuid minul rikkus see ära minu kauni maailma. Julmus ja kurjus mis meid ümbritseb on nii külm ja kõle, et me upume sellesse.


Ma tahaks suuta aidata neid väikseid, olla ingel või võlur, superkangelane ning päästa neid. Säästa sellistest traumadest ja valust. Kus on emad ja miks mõni oma lapse…

Kui tropp on Paide haigla!

Oh... vähe sellest, et endal on nii sitad kogemused selle haiglaga, siis suudab see kaudselt mind siiani närvi ajada. Kuidas suudavad need inimesed sedasi suhtuda. Kui sulle sinu töö ei meeldi, siis mine minema, ära riku teiste tuju ega anna sitta nõu!
Miks ma vihane olen? Minu kallis sõbranna sünnitas hiljuti ja kuna Paide on kehv koht, siis sünnitas ta Tallinnas, nii nagu tegin seda ka mina. Kujutan ette, et ta on sealse sünnitusega rahul, kuid paraku pidi ta koju saades lapsega minema vereproovi andma ja Paide haiglasse, et bilirubiini taset mõõta. Mis seal aga toimus? Kuna veenist võtmine ebaõnnestus mitmel korral, siis laps nuttis- käed sinised, veresooned läbi torgitud. Muidugi selliseid asju juhtub ja sõrmest sellist kogust pigistada oleks ka jabur, aga nemad nähvasid väsinud, värskele emale, et mis lapsel viga on? Ongi vist selline kisakõri.
Mis kuradima suhtumine see selline on? Mis nad on kusagilt kosmosest pärit või? Muidugi ema ehmus, laps tajub ju ka ema emotsioone- kurbu…