Minu lapse toimetused ja mõtted uuest beebist

Ma pole pikalt kirjutanud oma lapsest, sest polnud selleks terve hindama tema iseloomu. Nüüd saan ma anda ülevaate oma lapsest. Milline ta on, mida ta teeb ja mida armastab. Samuti nokin ma lahti oma uued mõtted.
Markus on iseloomult kange, väga kange! Aga kui emme ja issi on kanged, siis mida lapselt oodata. Miskit pehmet meie iseloomus on vaid armastus oma lapse ja üksteise vastu, muus oleme me väänamatud ja kindlad. Kui miskit tahame, siis seni ka sinnapoole pürgime, kui midagi takistab, siis ei lõpeta enne kui saame üle, ümber või läbi. Seega on ka poja selline, kui midagi tahab, siis annab endast kõik, et see saada ja Õnneks ei tähenda see seda, et kukuks jonnima. Ta püüab lihtsalt selleni jõuda mida ihkab ja kui ei saa, siis vihastab. Halb komme on asju siis visata, käega vehkida ja jalga vastu maad lüüa. Neist kaks on emme enda süü, sest kui emme pahaseks saab, siis põrutab ka jalaga vastu maad ja see löömine on ka minu süü, sest vastu mässupeput sai ta ikka pehmeid lakse kergelt kui ravi polnud saanud.. seega mida siis lapselt oodata. Markus ju kopeerib kõike mida meie teeme, kuid kust tuleb asjade loopimine? Seda ma tõesti ei tea.. vb mänguasjakasti asjade loopimisest, samuti kui labidaga kaevasin peenart, siis viskasin labidaga mulla aia äärde lohku. Laps näeb kõike läbi loogikavabade prillide, kus emme lööb kui tahab, loobib kui tuju tuleb ja trambib, et tähelepanu saada. Nüüd siis tuleb mul oma enda supp ära süüa ja augud kinni lappida.
Muidu on poja mul rõõmupall ja nuttu või jonni on vähe. Kui ta nutab valust, siis peab olema tal ikka talumatu valu ja kui jonnib, siis tahab ta tõesti midagi kogu südamest mida ei tohi ja mängivad rolli selle juures väsimus ja nälg. Kuid enamuse ajast käib ta ringi suu naerul ja ikka kallistab ning musutab. Eks temast on pehmemat poolt rohkem kui meis. Süda on täis uudishimu ja armastust, seiklusjanu. Minu fantastiline noormees keda väga armastame!
Meie hommik algab tavaliselt kas enne või peale kaheksat, siis vahetame mähkme, peseme pepu ja käed, näo, kaela. Siis kuiv mähe ja sööma, söögiks on enamjaolt hommikuti puder, müsli või võileib. Siis jälle peseme nägu ja käsi ning mängime tunnikese toas, pärast õue mängima. Seal oleme kuni lõunani ja taas tuppa, sööma ja tuttu. Söögiks on tavaliselt midagi linnulihaga või kalaga, selle juures püreestatud riis, tatar, makaron. Kartulit meie noormees ei söö. Magama läheb ta kusagil 12/13 ajal magab enamasti kelle neljani, seega on mul omajagu vaba aega toimetamiseks. Kui ärkab algab sama mis hommikuti. Siis sööb ta loomalihaga sama. Ja jälle õue, tund enne magamist tuppa, pesema, sööma (mõni piimatoode- kohupiim, jogurt, kohuke), kaisutamise aeg ja magama.
Kuid kuna mul saab emapalk läbi, siis mõte mõlgub ka töö suunas, suve jätan veel perele ja siis asun mõnda ametisse või kooli, kui mitte varem. Sest tuleks aasta tööd teha, et uuel beebil oleks elu kindlustatud emapalga näol. Ütleme nii, et meie miinimum ajab lausa naerma, sest siis küll heast elukvaliteedist midagi rääkida ei saa. Kui veel mehel ka tööd ei oleks või poleks üldse meest.. ma ei taha mõeldagi! Seega peab andma oma panuse nii ema kui isa ja no kuna me ikka tahame, et Markusel oleks õeke või vennake, siis ikka mõlgub see mõte peas. Kui raha ei mängiks eludes sellist rolli, siis saaks ma lapse kohe, paraku, nii ei saa ja oh, tahaks kõigeks ette valmistuda sel korral ja oodata. Nii need beebimõtted mul peas ringlevad.. muudkui kaalun ja kaalun, et mis on hea ja mis halb otsus. Kas siis jääks ikkagi vanusevahe lastel suureks ja oleks vaid mulle parem? Või ikkagi oleks nii kogu perele just siiski hea.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?