Minu -kaalust alla- ettevõtmise ausad ülestunnistused

Olin siin hiljuti nii motivatsioonis kaalulangetamise teemal, lubasin tagasisidet anda ja ikka ausalt ja truult edasi rühkida. Mida ma siis siiani teinud olen? Pattu! Trenni ei tee ma juba omajagu aega sest põlved hakkasid valutama ja siis oli juba lihtne loobuda. Toitumine on raske, sest elan kolmes erinevas kohas ja aega söögitegemiseks tõesti napib, sest enamuse ajast ma sõidan kusagile. Siis unustan ma toidukaalu maha või ei müüda seal seda sööki mida pean sööma. No vabandused ja vabandused ise saan ka aru. Kui ei taha siis ei saa, kui tahaks, siis ostaks ette, pakiks varem valmis või teeks lausa nädala portsu. Trenni saaks ju oma lodevale ülakehale siiski teha, aga no põlved valutavad ju! Hah! kui lame vabandus.. siis hakkab ju selg ka kohe valutama ja pealegi kohe kui mina käpuli lasen või hakkan kõhtu treenima, siis laps näeb minus poni. Mitte, et mu laps ei magaks 3h lõunaund, ma ju ei jaksa lihtsalt.
Samas pole ma nii käega löönud ega vohmi endale magusat sisse, vahel ainult kui jäätist. Samas ei kasuta ma midagi peale oliiviõli- va siis kui olen ämmal külas, sest siis ma ei tee ju süüa, mugavusest. Ometi varem tegin kuid nüüd ei suuda ei viitsi, pole õige suurusega potti või pean selleks panni ära pesema. Puhas laiskus ja laiskus ajab paksuks (mitte mina ise!).
Olgu.. nüüd ilma enda monoloogita. Olen siiski oma kehakaalust alla võtnud ja püüan seda ka edasi teha, kuigi tunne on, et oleksin justkui juurde võtnud, samas kaal seda ei näita. Ma sunnin end maha võtma kõigest hoolimata ja püüan ennast võimalikult tihti kui suudan läbi oma ˇma ei saa sestˇ vabanduste pressida, rattaga sõitmas käia, söön neid toiduaineid, mis kavas ette nähtud ega tõsta silma järgi lubatust suuremat kogust taldrikule. Eks see ole ka tubli saavutus kuid pettunud olen ma endast kõigest hoolimata ja tean, et suurema osa süüst ÕNNEKS, saan ma ikkagi depressiooni kaela ajada, sest raviga olen ma ikkagi oma energia tagasi saanud, no peaaegu.
Ja kuigi tõesti tervis on käest ära, siis ma püüan. Saan järgmisel teisipäeval oma seljast tehtud uuringute vastused ja teada ka seda kuidas põlved elavad, kas on vett täis ja põletik taandunud või pean jälle laskma vett välja tõmmata. Selline hädapätakas olengi! Nüüd on migreen ka veel kingituseks kuhja tipus. Aga pole hullu, ma püüan selle motivatsioonilutika enda suurest kehast kinni püüda ja ta sinna kinni suruda kaalulangetuse abil. ;)
Kaunist nädalavahetust!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?