Käik psühhiaatriahaigla emosse

 
 
Nagu iga tavaline päev algas ka see ropu peavaluga. Mitte ainult, mul oli üle pika aja taas paanikahoog (ärevushäire), seega ma olin üle keha külmas higis ja närviline. Kõikjal oli rahutu olla ja miski muudkui kannustas takka. Kui see taanduma hakkas, siis tulid sünged pilved ja tume viha. Mille vastu? Kõige? Midagi ei suutnud läbi mõelda kui juba oli nokk pärani ja vali kajakaisa valla.
Mees suundus meie korterit remontima ja oli samuti minu peale pahane kuna nii närviline olen. Seega tegin kiire otsuse sõidu ajal kodust vanemate koju, et lähen psühhiaatriahaiglasse abi otsima, sest nii enam ei saa. Ma ei kontrollinud oma emotsioone üldse ja kartsin ise ka ennast. Kohe kui vanemate juurde jõudsin, siis pahvatasin emale, et ma pean minema ravile. Ema küsis mõned küsimused ja nõustus. Elukaaslane kellele sõidu ajal mainisin ehmus aga selle peale kui emale rääkima hakkasin, sest talle hakkas reaalsus kohale jõudma, ka see, et ma ise asja tõsiselt võtan. Nägin tema silmades hirmu kui ema palus tal oma versioon minu haigusest kirjutada paberile. Muidugi ta tegi seda ja ma loodan, et ma pole nii hull kui ma ise arvan tema arvates. Kuigi ta kirja minuga kaasa andis, siis ei lugenud ma seda.. ma vaatasin küll kirjale peale, aga ei lugenud. Ma ei tea kas hirmust või sellest, et ma pole kunagi kellegi kirju lugenud ega asjades sorinud.
Igal juhul proovis ka isa meiega rääkida ja minu küll rahustas maha, kuid sellest hoolimata olen ma ikkagi haige. Palusin isa abi ja nii me siis võtsime suuna Tallinna. Jõudsime kohale antud aadressile, kuid seal ei osatud aidata. Minu jutt kuulati ära ja kõik said aru, et mul on sügav depressioon mida peab kindlasti kiiremas korras ravima kuid abi nad pakkuda ei osanud ja suunasid ümber. Nad pidid ette helistama kuni me sinna sõidame ja oh imet! Vastuvõtt on suletud L ja P. Tore!
Ma küll ei saanud ravile kuid sain ühe toreda päeva koos isaga, puhata argipäevast ja nautisin ka kinos filmi "fast and furious 7". Suurepärane osa oli, aga häiris see, et ma teadsin, et Paul Walker ei ole enam elavate kirjas ja temast jäi maha pere. Käisime Viitnal söömas ja lõpuks kui vanemate koju jõudsin, siis ootas seal mind väikemees kellel oli heameel oma emmet näha. Ma sain isale öelda kui kallis ta mulle on ja et armastan teda väga ning kõige parem oli kuulda, et tema mind ka armastab (isegi kui ma seda teadsin).
Minu päev mis algas inetult oli lõpus täiuslik. Ma sain aru, et minu ümber on kallid inimesed kellele ka mina kallis olen. KUID kolmapäeval suundun ma taas psühhiaatriahaiglasse, et abi saada kiiremini kui järgmine kuu. Seega ma ei löö käega, sest 1 päev oli ilus. Olen liiga kaua seda lollust talunud, et tean- see ei lähe ise ära ja seda ei suuda maha raputada.





MIND SAAB VEEL JÄLGIDA LÄBI FB: https://www.facebook.com/groups/386754128073167/

Kommentaarid

  1. Sa tuled selle kõigega toime! Tuled sellest välja ja oskad selge peaga tunda rõõmu olulisest. See on vaid aja küsimus, kui oled endine hea sina tagasi :)
    Isiklik kokkupuude on minimaalne, kuid kirjutistest paistab nii :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?