Depressioon ei ole vabandus ega põhjendus

Varem kuulsin ma pidevalt lauseid, et võta ennast kokku, sul ju arstini vähe aega. Ära siis lase sel enda üle võimust võtta, nii nõrk sa ka pole. On see vaimuhaigus? Miks sa siis midagi ette ei võta? See on ju sinu enda süü, saa üle.
Ma mõistan igat lauset ja püüdsin ikka pead noogutada ja mitte öelda, et kuule sa ikka aru ka saad mis jama sa suust välja ajad? Palud depressioonis inimesel tundeid alla suruda? Kui see võimalik oleks, siis ei otsiks ma abi ja see poleks ka depressioon. Ma ei saa suruda alla viha, pisaraid, kurbust, segadust nii nagu sina ei suuda loobuda nt suitsust, jalanõude kandmisest, söömisest ja õhust. See pole vabatahtlik valik haige olla ja kui olen süüdi, siis tunnistan. Vb olen ma nõrk inimene, aga paraku meie kehas möllavate hormoonide vastu ei saa ja kui ikka veri pähe tõuseb, siis löö või panniga vastu kuppu- eimidagi.
 Inimesed püüavad ka aidata, aga minul on hetkel probleeme arusaamisega mis on tagamõttega ja mis heast soovist. Seega lahterdan ma kõik esimesse ja muidugi teeb see minu elu raskemaks ja hinge haigemaks. Ka seda ei suuda ma alla suruda või püüda positiivset külge näha kui olen mustas augus. See selleks. Point on selles, et kui keegi aidata tahab ja kaasa tunneb, siis korrutab ta just seda, et see ei ole sinu süü, sa oled haige. Olen haige jah, aga mis põhjus see siiski on? Ma ei tee asju nii nagu vaja ega suuda nautida elu nii nagu peab, kuid kes siis süüdi on? Ma kurdan, et karjun lapse peale ja sina vastad, et pole hullu. Kuidas ei ole? On küll! Seepärast otsin ma ka abi, ma ei suuda küll kannustada end innukalt kuid õnneks siin teeb tööd minu kohusetunne ja kuna olen aja pannud, siis ma lähen. Minu kõige kallimad inimesed saavad minupoolest terrorit, sest olen haige ja ma peaks vabandusi otsima? Ei, siis ma ei tunnistaks endale, et mul on probleeme ega sooviks ka ravi.
Mis minu sees toimub? Ma nutan kui olen õnnelik, lihtsalt nutan, sest ei saa aru mida ma selle tundega peale peaks hakkama. Ma tunnen sees rõõmu, aga see tekitab segadust pigem, sest ma ei tule selle tundega toime ja muudan kiirelt selle halvaks. Halvaga tuleme me kõik ju palju paremini toime, sest see on meie loomuses. Ma vihastun kui olen õnnetu, sest ma ei suuda muudmoodi seda välja saada ja nii jäävad ette mulle need keda peaksin kahe käega hoidma. See on ebanormaalne ja iga inimene kes midagi sellist tunneb peab nüüd korra enda sisse piiluma. Kas ma ikka olen selline inimene ja kas ma tahan tõrjuda endast eemale neid kes hoolivad? Miks külvata seda mida lõigata ei taha? Ma mõtlen tihti, et vb kõik see mida ma hetkel tunnen ja näen on nii vale, et kui terveks saan, siis vajan hoopis kaitset headuse ja valguse eest. Kaitset selle eest kes ma olin ja mida siis süükoorem minuga teeb.
Ma olen nagu päikesevalgus mis piilub öösse hetkel mil tegelikult on loojumas ega mõtle, et kord taas tõusen vaid igatsen kuu valgust ja seda, et saaks kuu enda valgusesse haarata.. paraku ei saa. Nii nagu kuu ei saa päikese soojust endasse tõmmata ei saa mina hetkel rõõmu endasse imeda. Ma igatsen seda mis on eemal ja kättesaamatu mõtlemata, et peagi on tulemas midagi head või olen ma juba kõige keskel mida vajan kuid ei mõista seda.
Ma rääkisin inimesega kel ka depressioon ja iga tema lause oli selline: ma olen isegi ennast mürgitada püüdnud, aga no ma olen ju haige. Mul on tihti tunne, et tahaks end jõkke uputada, aga see tuleb haigusest. Lõin oma ema, aga ta sai aru, et see on depressioonist.
VALE! See kõik on haigusest, aga seni kuni suudad ise end välja vabandada suudad ka mingil määral end ohjeldada. Kui lased tunnetel üle pea kasvada sest oled naguinii haige, siis tundub see nagu hea vabandus olla selline nagu tegelikult olla tahad. Mina ei taha ja ma olen ka haige, aga kõige hullem ongi see, et tegelikult kõike teen mina mitte haigus. Haigus kammib minu mõistust, aga keha teeb seda mida ei peaks. Ma siiani püüan ikka ennast reaalsuses hoida, sest ma ei tea, kui ma nüüd upun, siis kas enam on ravi? Kui ma lasen lahti varemetest, mis on eelmisest minust alles, siis vajun ma põhja ja mismoodi sealt mind kätte saadakse? Titanic on ju siiani põhjas ja enam ei ole seda võimalik kellelgi ühes tükis endisena välja tuua.
Ära poe oma haiguse taha, sul on telefon, vali number ja palu abi. Ükski haigus ei vabanda sinu tegu või mõtet, sest sinu tervis on sinu enda peopesas. ;)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?