Antidepressandid ja lapse antibiootikumikuur

Pole nüüd pikalt endast märku andnud, sest olen tõsiselt käsile võtnud enda tervise. Olen ülimalt tänulik ühele lugejale kes soovitas pöörduda erakorralisse vastuvõttu. Minu sügav kummardus ja kniks. Samuti käsin ma lapsega kontrollis kuidas tema kõrvad taastuvad.
 
Pöördusin siis Tallinnasse juba teist korda, sest esimene sattus pühapäevasele päevale, aga siis vastu ei võeta. Järgmisel päeval helistasin registratuuri ja nii siis kutsuti mind järjekorda ootama erakorralist vastuvõttu. Minu õnneks sain ma kiirelt kabinetti ja kuigi ma tundsin, et vajun läbi maa ja jalad all värisevad, siis pressisin ma endast välja kõik mis hingel, et ei hoiaks piinlikkusest või hirmust midagi enda teada. Juttu vestsime ikka oma poolteist tundi ja peale ning nii lahati mind lahti. Mul on sünnituseelne depressioon, mis on kujunenud raskeks sünnitusjärgseks depressiooniks edasi. Üks asi viis teiseni ja nii ma aina toitsin oma depressiooni ja kuna eelmine psühhiaater pani nii õhkõrna ravi peale, siis ei muutunud minu seisund sugugi. Väike summutus oli minu emotsioonide tulvale kuid eimidagi püsivat.
Nüüd olen saanud siis kangemad ravimid ja ausalt, ma tunnen, et olen jälle inimene! Ma suudan naeratada tundmata, et pean suunurkadega telliseid üles vedama ning jaksan heatujuliselt hommikuti ärgata ilma, et see mind ärritaks hiljem. Muidugi ei ole kohe tunda, et nüüd olen terve kuid ma olen õnnelikum, rahulikum, armastavam. Kõige olulisem! Laps tunneb ennast minuga turvaliselt ja naudib emme kallistusi ja nunnutusi. Ma leian lapse jaoks aega ilma mõteteta, et see lõikab minu ajast olulise osa mida enam tagasi ei saa, sest tema ongi minu olulise aja osa ja ma naudin tänu ravimitele kogu südamega lapsega koosolemise aega. Muidu tundsin, et mul on elu vaid siis kui ta magab ja ka lühikese keti otsas.
Südames muidugi kipitab ka hirm, et vb kui ravi läbi on hull tagasi minus. Loodan, et ei ole, sest püüan seda ust kinni suruda, lukku keerata, võtit minema visata ja minema jalutada, jättes kogu see julm haigus seljataha maha. Depressioon on nagu metsik loom sinu sees, paanikas ja kaitseb ennast vihaga, raevunult, kriipides ja hammustades kõike, mis läheneb- ka abikätt. See loom on ebausaldav ja kahtlustav ja lõpuks kui keegi ka puuri ukse avab, siis ootad sa sealt midagi halba ega tule selle peale, et sulle on antud võimalus põgeneda. See loom vajab kõrvalist abi, rahustavat süsti, et avastada põgenemisvõimalus.. nii ongi.
Minu enese süüdistused on läbi saanud ja kuigi ma kahetsen, et varem abi ei saanud, siis tean, et tegin juba varem ka nii palju kui suutsin. Kahju on kaotatud ajast oma kõige kallima seltsis, sellest, et ma ei osanud seda aega väärtustada ja õigesti hinnata. Ma armastan oma pisikest last kes on nii fantastiline ja tark, ning kahju on sellest, et tal poolteist aastat napakas ema oli. Ma tõrjusin tema kallistusi ja püüdlusi sidet luua, takistasin tal pooli asju teha, sest ei jaksanud ega viitsinud tagajärgedega tegeleda. Üks viga teise otsa, aga ometi on ta suurepärane, vb just tänu haigusele on ta nii iseseisev. Kuid nüüd on ta emme musi ja saab tagasi topelt seda millest varem puudus oli.
 

Markuse kõrvadega käisin täna perearstil kontrollis, põletik on siiani kuid taandub ja õues võime olla, antibiootikumide mõju alles kestab kuigi oleme nädala olnud juba ilma rohuta. Peopesades elav bakter hakkab ka tagasi tõmbuma ja kirjutati tõhusam kreem, et seda paranemisprotsessi kiirendada.
Kuid kuna tal on väga kuiv nahk nii ehk naa, siis saan seda suurt tuubitäit rahulikult kogu ta kehal kasutada ja samuti ka enda kätel. Vabakäe müügis olev ORTO KREEM ORTOMED , hetkel juba annab minu kuivadel kätel tunda, et on suurepärane abimees jätmata käsi vastikult rasvaseks.


Minu jälgimiseks klikake minu nime all oleval sildil- jälgi
Samuti on võimalik mind jälgida läbi fb SIIN

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?