Suhe pärast lapse sündi


Ma ei hakka nüüd valetama, et oleme mehega üliõnnelikud. Ma ei tea kas tema on, arvatavasti mitte. Kus maal on meie suhe.. ka seda ma ei tea. Ma näen, et tal on mured ja mingil määral stress, aga paraku kui ma uurima hakkan, siis ta taganeb. Vb pole tal endal ka selge mida ta tahab ja see teda hirmutabki. Kuid ma ei püüa ennast talle nüüd pähe muukida.
Ma võin kirjutada enda vaatevinklist. Ma tean, et ma ei ole rahul ja kõige raskem on see, et ma seda meeleheitlikult taga ajan või siis ajasin. Meie suhe mehega hakkas loperdama juba enne rasedust.. midagi nagu oli valesti, aga siis tuli ajateenistus, laps ja nüüd me siis pusime selle kallal. Põhiprobleem on see, et meie soovid on erinevad. Me panustame erinevatesse asjadesse ja kui mina tahaks pesa punuda, siis tema ikka kortsutab kulmu ja unistab majast.

Muidugi läheb süda soojaks ja kõik mured ununevad kui ma näen kuidas ta meie lapsega tegeleb. Ja näha lapse silmis seda issiarmastust, mis on ilusam? Lahe on vaadata kui nad koos toimetavad. See on see mis minu südant kinni hoiab.  Paraku hetkel kui vaid üks tööl käib ja kõik raha nõuab, siis jääb ka seiklemine tahaplaanile. Oma aega ei ole, sest tema on alati kusagil ja kui lõpuks päev maha vaibub, siis mina magan.. tema siis toimetab veel, hommikul ärkab ta varem ja kui ka ärkame koos, siis joome vaikides kohvi, sest me oleme mõlemad siis talveunest ärganud karud. Ja siis juba läheb ta oma puudööd tegema või tööle, nii me siis oleme.. kui ma vahel harva kallistuse saan, mis ei ole mõeldud selleks, et näpud roiete vahele suruda, siis olen ma pisarateni tänulik. Olen püüdnud ka taktikat, et küsin kallistust, aga see ajab teda pigem närvi. Telerit vaatame, siis kaisutus lämmatab teda ja nii istume me erinevatel diivanitel.
Olen küll püüdnud meid välja saada ja last kellegi hoida jätta, aga siis võtab ta sõbra kaasa ja kui ei võta, siis me ka ei lähe kusagile. Ja kodutud nagu me hetkel oleme ei saa me ka omas kodus aega maha võtta. See ka üks suurimaid probleeme.. me elame minu vanaema juures.. seega kodutud. Askeldame juba korteri kallal nii kaua, et võiks sisse saada, aga ei veel, sest tal on muid tegemisi 100km kaugusel.
Tegelikult mind tema toimetamine ei häiri, vajaka jääb lähedusest, sest see on põhiline mida ma suhtest vajan.. ja ning tuge. Olen emotsionaalne inimene ja kui läheb sõnavahetuseks, siis minul pisarad silmis, siis aga nähvatakse, et mida sa ulud, mis sul viga on?? Ja noh.. edasi on vaikus ja neelan oma nuttu muudkui alla. Kui ma küsin temalt midagi, siis tuleb sealt sappi ja üleüldse olen ma viimasel ajal nii saamatu ja liiga jäme.
Vahel ma mõtlengi, et olen nii mõttetu sitikas siin ilmas, aga laps raputab kohe maapeale, olen ju ema ja väga vajalik. Siis lohutan ennast sellega, et poja kallistab mind ja õhtul poen tema kaissu. Alla ma ei anna veel... suhte nõustamisse me ei läinud.. kust võtta selleks 60€? Novot.. seega tuleb ise oodata, et aeg näitab kas teed hargnevad või saavad kokku hoopis. Seni ma neelan alla oma naiselikud vajadused ja püüan kõikide küüntega koos hoida seda mis meil on.

AAAAA.. kõige valusamad laksud jäid mainimata.. emadepäeval tühjade kätega, jõulud.. no pole ju vaja, sünnipäeval... vähemalt tekitas unistusi kingist, naistepäev.. pm ei näinudki teda. Aga oleme ju naised, pole hullu, saan hakkama.. virisemised virisetud. Kuid nüüd ikkagi ka positiivsete asjade juurde. Nt tean mina seda, et armastan oma meest väga, ta armastab meie last üle kõige siin maailmas, materiaalsed asjad pole talle nii olulised, ta peab lugu oma sugulastest, armastab samuti loomi, andekas ja osav ning ma tean, et ta suudab mitte millestki midagi teha (materiaalses mõttes). Armastab trenni teha ja omab samu hobisid mis mina. Ta saab läbi minu vanematega ja mina tema omadega ning oleme kõik kokku suur pere.
Meie tugevus on see, et me ei anna alla. :)


Käega lüüa on kõige lihtsam ja kuigi naiste virisemisest tundub, et me ei ole rahul, siis ei. Ma olen õnnelik ikkagi, sest olgu mu lähedusvajadus rahuldamata, aga ma olen õnnelik. Minu kallimal on 1000 teist plussi ja ma armastan neis sama palju kui miinuseid. Ja kõige tähtsam, ta on siiski olemas, mitte alati kõrval, käed ümber ja pilk armastust täis, aga minuga. Ootab mind ja austab mind, mis sest, et mulje jääb teine, aga väljendab seda ka muudmoodi. Ma saan lilli ka niisama ja vahel... väga harva.. jääb ka armas kiri kusagile. Seega... ma jumaldan teda ja küll me oma elu joonde ajame ja kõik sujub ühel hetkel suurepäraselt. Õnnelikud peame olema me mõlemad, sest kui vaid mina rahul olen, siis ei pruugi seda tema olla ning sedasi me ikka koperdame kivide otsa. Kuid meie südameis on armastus ja see leek ei kustu veel.. ka mitme kümnenda vihmaga ja kui ka torm üle käib, siis süsi hõõgub seni kuni süttib uus leek.
Kui sa loobud esimesel võimalusel, siis võid sa ilma jääda millestki ülikallist.

Kommentaarid

  1. Jõudu suhte hoidmisel/parandamisel! :)
    Peamine, et sa õnnelik oleksid, kui enam õnnelikuna ei tunne, siis minu silmis pole põhjust enam pingutada. Kui ema on õnnelik, siis ka laps ja elu läheb edasi alati, koos või lahus, kuid läheb.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No meil läheb ikka koos, lihtsalt hetkel on meie vahel arusaamatuste müür, ootused ja lootused mida kumbki liiga suureks puhuda ei tohiks, aga puhume. Kuid tean, et peagi lõhume koos selle müüri ära ja siis pea püsti edasi. :)
      Viskan lootuse ja püüdmise nurka sel hetkel kui tunnen südames, et on kõik, ma enam ei jaksa ega taha. Kui tekib mõte, et vb kusagil mujal on parem. Hetkel tundub see segadus nii loogiline, sest kõik ongi sassis ja kindlust pole kummalgi.
      Tean sinu lugu ja mõtlen sellele aeg-ajalt. Vapper naine oled ja sügav kummardus sulle!

      Kustuta
    2. Ma ei mõtle/ütle midagi halvaga, kuid loetu põhjal oli minu eelnev suhe sarnane. Mina vajasin/soovisin lähedust ja surusin end alla- tema tahtis omaette olla.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?