Segadus minu sees

No kuna ma siiani ootan visiiti psühhiaatri juurde, siis olen ma siiani hull mis hull. Mul on pea segi ja meel must. Raske on milleski midagi ilusat leida ja kõige halvem on see, et ka emaduses ei leia ma midagi mida helges valguses näha. Suudan vaid mõelda, et ehk seekord läheb minu kokku lappimine paremini ja ma suudan jälle ennast üles leida.
Ma tunnen nii suurt vajadust vabaduse järgi ja selle järgi, et minna ja tulla. Paraku on kõik minu lapse taga kinni ja ma siiski ei lähe ega tule. Kindlasti leidub ka neid emmesi kes muudkui puhkavad lapsest ja vahel ka üksi jätavad, kuid see vb minu viga ongi. Kuna ma väga selge peaga hetkel mõelda ei oska, siis olengi ma nagu mustas augus ja ma ei mõtle nii nagu iga normaalne terve inimene mõtlema peaks. Kui ma peaks mõtlema, et mul on kodus kõige kalleim varandus, siis mina näen temas takistust. Ja takistus ei ole mitte laps vaid minu tunded tema vastu- see, et ma armastan teda. See on vajalik tunne, aga tänu sellele ei suuda ma ka oma elu elada sest ma näen nii kitsalt, et oeh.
Kujutan ette kui keeruline on minusugust hetkel mõista. Kuidas saab ta mõelda, et laps on takistus? Lihtsalt, see mida teised alla suruvad ja teadvustavad, et see kõik emadusega kaasa on minul kuidagi nii raske teha. Ma TEAN, et nii on, aga ma ei suuda seda tunda, et see hea on. Ma peaks nautima, aga ma ei naudi. Ma ihkan vabadust, aga kui mul see oleks, siis ma teaks, et ma justkui ei tahaks seda ka. Seega depressioon summutab loogika ja nii ma siis võitlen peas hea ja halva endaga teadmata kumb on kumb.
Ma pole millegagi rahul ja kõik ajab närvi, ma tahaks ära joosta, aga ei taha midagi maha jätta? Kuidas joosta millegi eest kui ma seda kaasas kannan? Ma tahaks õnnelik olla, kuid ei suuda. Ma olen mõnel päeval väga õnnelik ja teisel kurb, kolmandal ei suuda isegi pead padjalt tõsta, sest tunnen, et sellel ei ole mõtet. JA MA TEAN, ET SEE EI OLE MINA!!!
Pealegi nutan ma kõige peale. Korra ütlesin lapsele, et sa oled emme tõke millest kuidagi üle ei saa ja hiljem nutsin laps kaisus, et nii ei saa mõelda, ma armastan sind poja ja emme on peast soe, ära kuula emmet!!! Miks ei saa sellised inimesed küll eelisjärjekorda?? Mida peab minu väike üle elama, sest mina pole võimeline talle hea emme olema? Ka praegu ajab minu kiri mind nutma, sest ma saan aru, et see pole õige peaga, aga tunne sees seda ei aktsepteeri.
Ma vaatan õue ja jälgin puid, põõsaid, liikumist, tolmu keerlemas õhus kui keeris ja tunnen, et mul on tõmme sinna. Kuid kui kohal olen, siis häirib mind niiskus ja see, et kõik värvitu ales on. Seega.. jälle ma lähen närvi. Tegelikult ma armastan inimesi enda ümber ja ma olen oma eluga rahul, aga KURAT mul on miskit viga ja oleks vaja, et keegi selle jalaga minust välja peksaks. Kus on minu positiivsus, rõõmsameelsus, armastus?
Ma ei ole pikalt kirjutanud, sest piinlik on kirjutada. Kuidas kirjutada, et ma peast loll olen? Kuidas kirjutada, et ma pidevalt nutan ja ulun, närvitsen ja kahetsen? Kindlasti mõni kirjutaks, et ära halise ja hakka terveks, aga see tähendab, et ta pole tundnud seda mida tunnen mina ja jumal tänatud selle eest! Ise ma ka ei mõista, et kust tuleb selline lollus minu sisse ja mismoodi ma ise teda välja ajada ei suuda?
 
 
Kuid täna leidsin ma endale jõu allika, ilu, lõõgastuse. Näitan seda ka teile. ;)
 
 

Kommentaarid

  1. Nii kurb lugeda. Loodan, et peagi saad arstile. Kõike saab teha koos lapsega, peab vaid ise viimaks mõistma, et laps pole takistuseks vaid annab hoogu juurde. :)
    Sa ei ole hull, vaid segaduses ja tunded kasvavad üle pea.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. loogiliselt ma seda tean, aga tunded võimenduvad üle.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?