Otseülekanne minu vaimsest seisust lapse kõrval

Tere paanika, rahutus ja hirm. Mis minuga toimub, väljas on ju ilus ilma, laps on suurepärane, aga mina olen nagu hunnik masendust, stressi ja meelehärmi. Vaikselt kimbutavad ärevushäired ja emotsioonide kõikumine. Kõigepealt karjun lapse peale, siis haaran kaissu, sest saan oma kõrgest häälest ja lapse silmadest ise ka aru, et jälle olen põlvini sitas. Nii ma siis hoian tal ümbert kinni, justkui püüdes saada tuge sealt kus peaksin ise toeks olema. Markus on väike vapper mees, sest ta kannatab ära kõik emme ebastabiilsed emotsioonid, aga nii ei ole õige. Lapsel peaks olema kindel, turvaline ja eeskujulik lapsevanem, mitte selline hull nagu mina. Ma armastan oma last ja tahan talle head, aga kurat küll... hoopis halba teen!
Muidugi püüan ma heastada kui olen olnud pahur ja eiranud teda, aga ma tunnen, et mind enam pole. Kus on Kristel? Ei tea.. koledalt öeldes ta vist suri sünnitusel ära, nüüd saan püüda vaid abi otsida. Kuid selle hoo sisse saamine, et pöörduda jälle psühhiaatri juurde on ka paganama kõrge aste ja mul oleks abikätt vaja. Ma tunnen nagu kannaks ma kogu maailma masendust oma kukil ja maha raputada ei oska. Ma olen kõige ja kõigi peale nii vihane ja tunnen justkui ei suudaks ma hetkel leppida, et pean ema olema. Ma ei leia moodust nautida ja kuigi mul on imearmas poeg kes on nii võrratult suurepärane, ei ole ma ikka õnnelik. See vihastab mind veel enam, sest ma armastan teda, aga tunnen seda armastuse sädelevat sidet siis kui minu suust on paar kõuemürinat tulnud.
Seega võtan ma kätte telefoni ja panen kohe aja kirja. Ma ei tea.. vb oli minu eelmine ravi liiga lühike ja mul on vaja pikemat ja tõhusamat. Lihtsalt vajan! See pole normaalne, et kõik ajab nutma, ma olen koguaeg kuri ja õnnetu. Seega emad, kui te ka sama tunnete, siis ärge oodake! Rääkige kellelegi ja paluge kasvõi temal endale aeg panna, sest ma tean kui raske on seda teha, aga pärast oled sa rahul ja õnnelik. Ma loodan seda.