Mis mind reaalsusesse tagasi raputab

Sain tänu eelmisele postitusele targemaks. Minu poole pöördusid inimesed kellel sama probleem ja kuigi see ei ole miski mida ma sooviks ei saa ma ka eitada, et kergendav on siiski kuulda, et ma pole ainuke. Mulle soovitati psühhiaatriakliiniku erakorralist vastuvõttu. Sinna ma ka pöördun juhul kui tunnen, et ma võin juba ohtlik olla või kui mees ütleb, et ma peaks minema. Oleme mehega selle nüüd läbi arutanud ja vajadusel pakime me mu peale ja viime sinna. See on päris hirmutav, sest seal pakutakse ravile võttu- minu mõistes pannakse hullumaia. Kuid terveks peab inimene saama ja kui midagi üle ei jää siis oma hirmust kusagil perest eemal viibida tuleb mul üle saada.
Samas kogu see lugu paneb ikka aju tööle küll, et asi on päris hull kui ma seda kaalun, aga tõesti kaalun, sest ma ei tunne ennast ära. Ma pole vägivaldne või hüsteeriline, suudan hoida oma emotsionaalse maailma üpris enda sees, aga külmus paistab välja. Üle huulte tulevad sõnad, mis jätavad mulje minust kui hoolimatust inimesest, kuigi ma seda ei ole. Samas ma tõstan liiga tihti häält ja see häirib mind, see ka sunnib mind abi otsima. Olgu, et ma ise piinlen selle käes, aga kui see teisi mõjutama hakkab, siis vana mina siiski karjub seest APPI!
Hetkel on mu lapsel kõrge palavik ja ta on pidevalt minu küljes kinni. Ei, see ei häiri mind, vastupidi, ma tunnen suuremat sidet kui kunagi varem ja vajadust talle abi ja lähedust pakkuda. See on summutanud maha minu  "tahan vaba olla" mõtted ja pannud mind mõtlema kuidas lapsel hea on. Kuigi ma olen väsinud koguaeg ja ei jaksa nii kainelt mõelda öösiti, siis pean tõdema, et mul on suurepärane kaaslane kes võtab ohjad üle. Kuigi ta pomiseb, et tal on homme tööpäev, siis ei jäta ta ikkagi meid kaht võidu pusima, et kumma jonn tugevam on. Ta kussutab ja laulab lapse magama kui mina seda ei suuda ega jaksa.
Lapse haigus seega raputab mu jälle jalgupidi maha. Seega vajalikul hetkel olen ma ikkagi mina ja loodan peagi päris mina koguaeg olla. Laps ei teagi veel kes tema emme on, sest depressioon on sünnitusest saati. Suurim hirm on see, et ma õpin sellega elama ja ei püüagi sellest enam vabaneda, aga hetkel ma siiski õnneks tegelen selle jamaga. Lähen kohe jälle last vaatama ja ei saa pikalt kirjutada, sest mõtted on magava lapse juures teises toas voodis.
Soovin ilusat päeva kõigile ja kui kõik hoiavad kokku ning on üksteisele toeks, siis maailm on palju ilusam ja rahulikum paik.

Psühhiaatriakliiniku EMO
http://www.kliinikum.ee/erakorraline-vastuvott/psuehhiaatriakliinik

Minu postitusi saab veel jälgida
https://www.facebook.com/groups/707952815907382/

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?