Tunnen oma issist puudust!!!

See on hetkel teema, mis minu hinge kriibib. Kui laps ja isa on lahus, aga mõlemad tahavad koos olla, samuti ei taha laps olla lahus ka emast. Markus küll ei oska veel rääkida, aga armastada oskab ta kogu hingest, samuti välja näidata kui armastatud inimene on puudu.
Minu süda lõhkeb kui loen lastest, kes üht oma vanemat igatsevad, aga paraku on nad sellele vanemale ükskõik ja teise vanema jaoks on see puuduv pool vaid rahamasin, et ta suudaks täisväärtuslikus keskkonnas üles kasvatada heade põhimõtetega inimese, mitte alati, aga enamjaolt.
Kuidas võib mõni mees või naine hüljata oma lihase lapse? Meeste puhul on sellest kergem rääkida, neid mainitakse tihedamalt ja ikka on isad halvad. Kuid kuidas suudab hüljata lapse tema oma enda ema? Inimene kes on teda kandnud endas 9 kuud, tundnud liigutusi ja olnud üks. See tundub lausa võigas ja nii marru ajav, et ajab vihast öökima. Samas püüan ma kaasa mõelda, et kui sul pole seda tunnet mida enamus emasid tunnevad kui nende rinnale laps asetatakse, siis on raske ka seda elumuutust vast võtta ja nii hakkabki beebi üle jõu käima. Lihtsalt puudub tahtmine mõelda, et tegelikult on ta osake sinust ja nutab, sest vajab sind. Olgu, ma ei hakka valel teemal ennast närvi ajama.
Tegelikult tahan ma rääkida oma lapse igatsusest, pisaratest ja valus. Nt täna oli ta lohutamatu, vaeseke nuttis ja käis issit otsimas. Meil ei ole pere lahus, aga meid hoiab töö lahus. Kui issi sõidab tööle nädalaks, siis muutub laps täiesti. Kaisukaruks on issi dressipluus ja pidevalt pannakse issi papud jalga. Uksetaga käiakse kuulamas, et vb tuleb issi tagasi, aga ei tule ja seda on paha pealt vaadata. See ka sunnib alati mõtlema teistele peredele ja lastele, kes ei saagi teise vanema armastust tundma ja see on valus, sest kui minu poja igatseb, siis kusagil on keegi kes uurib, et kas teda ei armastata ja sellele küsimusele vastata? Nii rebeneb hing ribadeks mõeldes süütutele lastele. Kuid on ju ka need keda keegi ei taha. Lapsed kes on ära antud ja elavad lastekodudes. Suur grupp erinevates vanustes lapsi kellel puudub lootus ja ema- ning isaarmastusest ei tea nad vähimatki. Ainult vahetuvad hoidjad ja mööduvad päevad. Ei ole kallistusi, peasilitusi, keegi ei pühi su pisaraid ega haara kaissu.

Minu nunnu ootab issit ja kui issi tuleb, siis läheb joostes teda kallistama ja musitama ega lase tema kaelast lahti. Selline armastus on issi ja poja vahel. Issi kallistab ka oma poissi surudes silmad kinni ja hoides käsi kindlalt ümber oma väikese iseenda. Nii nad müravad ja mängivad saades igatsetud ajast lahti ja nautides üksteise olemasolu. Kuid minu pead vaevab küsimus, et kas ma saan midagi teha, et aidata teisi õnnetuid hingi? Kas see tekst siin raputab mõnda külma südant ja tekitab kalki jäässe mõrad? Vb hakkab see sulama ja ühe väikese hapra lapse ümber kaarduva ka armastavad käed. Väike pea saab toetuda kindlale rinnale ja pisike käsi saab olla turvaliselt kellegi pihus. Loodame!