Puhtalt naiivne ja rumalalt heatahtlik, pideva kriitika ohver

Uh, ma pole veel kriitikaga harjunud, sest minu maailmavaade on veel naiivselt hele ja ilma plekkideta. Ma tean, et eksisteerivad inimesed kes teravate sõnade ja valusate lausetega patseerivad kõikjal, aga olen arvanud, et ega mina ju midagi nii paha ei tee. Tundub, et teen ja oh mind lolli, vaja ju hinge kõik võtta.
Ma võiks ju blogipidamise lõpetada, aga samas mingi tähelepanuvajadus on ka ikkagi sees. Seega pean leppima kriitikaga ja õppima lööke taluma. Olen alati olnud see argpüks kes kardab vaimset mitte füüsilist valu. Vb on see koolikiusamise tulemus. Aga tänapäeval on neid kisatavaid nii palju ja kui juba algklassis keegi liidri koha saab, siis ei loe sinu välimus, oskused, majanduslik seis.. kuidagi saab ju ikka su oma tallamustrisse suruda ja näidata kui tühine sa oled. Mingil hetkel hakkasin ma vastu ja ajasin selja sirgu kuid armid on ju need mis jäävad ja need ka siiani minu hinge kriibivad. Vb on minus peidus pulbitsev viha, mis ühel hetkel vulkaanina välja tuhiseb, aga las ta siiani olla seal kus ta on. Ma tahan siiski näha maailma ilusama ja hoolivamana, sest kui ma avastan kui musta-halli kirju ta on, siis variseb minu maailm kokku.
Hetkel maadlen ma taas on stressi ja depressiooniga. Mul käivad ärevushäired ja ma hakkan justkui hirmust värisema. Kuidagi asu ei leia ja rahu ei saa, justkui aetaks mind taga või põleks maapind minu jalge all. Kui ma kellegi enda lähedale lasen, siis tõrjun ma ta kiiresti ära sest temas võib midagi ohtliku olla ja siis saab ta mulle haiget teha. Aga mida ma põen nende pärast kui ma saan haiget ka võhivõõra koledast kommentaarist. Löögi alla võib sattuda ka lööki nurumata ja siis vaata ise kui vastupidav sa oled.
Eks ma pean taas psühhiaatriga konsultatsiooni kokku leppima, sest tundub, et minu närvilisusest saime lahti, aga nüüd olen ma nagu arg hiir kes nutab patja ja otsib muutkui tuge siit-sealt. Paraku seda ei tule ja nii see padi aina enim vettib. Aga ma olen ju ka tubli, sest kiidan ennast ise oma kaalulanguse pärast ja ka hea emme olemise eest. Tegelikult on asi nii, et kuna ma olen depressioonis, siis blokeerib minu mõistus selle, et keegi mulle hästi ütleb. Ma keeran kiitja jutu peapeale ja loen ridade vahelt seda mida seal tegelikult ei ole. Nii teen ma ennast veel õnnetumaks, aga korrutan ikkagi peas, et kõik inimesed on head. Isegi kui ta mulle halvasti ütleb, siis tegelikult on ta suurepärane inimene kes lihtsalt minuga ei klapi. Nii on ka, sest pole halbu inimesi on halvad valikud ja õnnelik on see kes näeb ja tunnistab, et maailm on mitmevärviline ja ühesuguseid jooni ei ole. See tähendab, et õnnelik on inimene kes lepib, et kõik on erinevad ja samasuguse otsimise lõpetab.
Mõistujuttu ma ajada oskan. :D Kokkuvõttes püüan ma inimestes head näha, aga samas kardan ka. Ta võib ju hea olla, aga minu suhtes mitte. Ma püüan teha inimestele head, aga välja kukub tihtipeale halb ning nii ma lükkan kõik justkui oma kõrvalt minema. Vahel tunnen ma neist inimestest puudust, aga siis tunnen, et nii on kõige turvalisem. Valusad hetked on need kui vajad õlga mille najal nutta ja sulle ulatatakse parastava muigega nõelapadi.
Õhtuti ei tohiks blogida, sest siis puuduvad filtrid ja hommikul närin ma omal keele puruks, et ennast kõigi ees alasti koorisin. Ja siis vaja imestada, et kust need haavad tulevad.

Kommentaarid

  1. Soovin tugevat närvi! :)
    Vaimne vägivald on palju hullem kui füüsiline :/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selline tunne, et tahaks kohe kallistada sind. :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?