Miks ma sünnitasin just Tallinas, Paides ja Rakveres mitte???

Mõtlesin teiega jagada ka lugu miks ma just Tallinna sünnitama jooksin. Uh seda raseduse aegset paanikat, polnudki aega titeunenägusi näha kui hirm oli hoopis selle ees, et paiknesin väikelinnas Rakvere külje all ja valida oli kas Rakvere või Paide vahel kui kiireks peaks minema. Ämmaaemanda juures käisin ma Tartus kus oli ka algne plaan sünnitada. Aga usun, kõik emad teavad, et sünnitusega on nagu on ja ega valud lase sul siis paberil näpuga järge ajada, et millal ja kus, mis poosis.
Minu ebaõnneks teenis minu kallim veel aega ka Tallinnas ja minuni oli kena 100km + see kas lubatakse ka või mitte. Isa kes vaba aja suhtes saanuks mind viia ütles kohe, et tema viib mind Rakvere ja ei hakka riskima. Oma kangekaelsuses teadsin, et võin ka niikaua valudega kui kannatab ise Tallinna poole vurada, õnneks seda ei juhtunud.
Miks ma Rakvere vastu olin? Lihtne. Olin seal sees kõhuvaludega, medõed olid väga toredad, aga arstile olin ma nagu kana konveieril. No tõesti! Kõige selle juures polnud neil ruumi ja mind pandi aborditaridega ühte palatisse. Siis ei vaevutud minu juttu kuulama ja kõik käis nii nagu nad arvasid, et peab. Lõpuks andsin allkirja, et lähen omal vastutusel minema, sest olin hullumas ja magada ka ei saanud. Minu palatisse toodi tädi kel emakas aeg-ajalt välja kukkus ja kelle uriinikotti pidevalt tühjendamas käidi... kusjuures uriin lasti ämbrisse ja kallati meie wc-sse (kujutate vanainimese pissihaisu ette?). Uh seda haisu ja ebamugavust, iga korina peale jäin tädi rinda jälgima, sest ma poleks üle elanud kui oleksin pool ööd nt elutu kehaga ühte palatit jaganud. Naine rääkida sai vähe ja üldiselt püüdsin ma hiirvaikne olla ja teda mitte häirida.
Ja ma olen ka lugenud hirmujutte väikehaiglate kohta ja selle kohta, et ega neil vajadusel pole vajalikke asju, et minu beebit aidata ja lõpuks transporditakse ikka Tallinna. Seega ma teadsin, et PEAN sünnitama Tallinnas, sest ka mees on seal ja siis jõuab ta minu kätt hoidma. Minu õnneks kõik sujus nii kuis pidi, hetkeni kui haiglasse jõudsime.
Paidest ei hakka ma rääkimagi. See, et mul vererõhku unustati mõõta ja siis järgmisel korral ns suvalt midagi lisati raseduskaarti, et oli korras.. Nõu ma ei saanud, kuigi oldi tore, aga toredusest ei piisa. Ma ei kannata kui inimestega tegeletakse vaid töö pärast ja püütakse võimalikult kiiresti teha, et siis tassike kohvi veel enne järgmist endale lubada. Ja kõige tipuks proua RAJA. Daam tegi mulle UH 2 korda ja vaid iseendale, mina olin kõrvaline ja kui ma poleks palunud, poleks mulle ekraani näidatudki. Kui esimesel korral käisin, siis nähvati, et sul on emakas toonuses ja arvatavasti jääd lapsest ilma. Mina oma teadmatuses läksin nuttes koju ja pidin oksele hirmust hakkama. Selline ehmatus, pidin jumalat tänama, et meie suguvõsas tunnustatud laste kirurg on kes lohutas ja ütles, et toonused on normaalsed ja kui kõht kivikõvaks ja valusaks ei tõmba, siis pole hullu midagi, mine apteeki ja osta no-spad. Seda ma ka kohe tegin ja olin nii pisarais, et inimesed kõik tänaval abi pakkusid ja kaasa tundsid. Kui keegi oleks veel kallistama tulnud, siis oleks ma vist kokku ka varisenud pingest arvatavasti ennast häälekalt välja nutnud.
Ma nii mäletan kuidas palusin, et Raja kes ka naistearstina töötab ja sünnitusi vastu võtab, mulle nõu annaks kuidas asja leevendada, ise ütles just ju, et jään muidu ilma või mida teha, et beebil parem oleks.. kuid tema vaid korrutas, et küsi nädala pärast oma ämmaemandalt. NÄDALA PÄRAST!!!?? Ma olin nii rööpast väljas, et ei suutnud magada ka, sest kes kinnitab siiski, et minu kallikesega kõhus kõik kombes on.
Sai nüüd räägitud küll, et pole vaja öelda miks ma Paidesse sünnitama ei läinud. Ja miks vahetasin ämmaemandat ning läksin Tatrusse Evelin Grossi käe alla kes oli imeline ja kellele saadan siit suured kallistused ja sügava lugupidamise!
Lõppude lõpuks sünnitasin ma Pelgulinna sünnitusmajas ja kiidan personali ning inimesi kes aitasid ilmale minu kõige kallima. Kuigi alguses ei võetud mind tõsiselt ja valud elasin üle sünnituseelses vooditega palatis ja alles pressideks jõudsin sünnituspalatisse, siis olid töötajad suurepärased ja hoolivad.
Küll lasti praktikant minu kallale ilma minu loata ning kuna see mu esmastes plaanides ei olnud, siis muutis see mind väga kohmetuks ja häiris veidi, oleks võidud siiski küsida. Järgmisel korral olen ma targem. Siiski kurta ma ei saa, sest ta tegi head tööd ja ilma kõrvalise juhendamiseta sai kenasti mind kokku lapitud (ämmaemand läks palatist peale lapse väljumist välja), samuti sain ma maksimum hinde ja pojaga oli kõik korras, muu ju ei loegi. Sain ilusad 12 õmblust ja voodist tõusmise keelu, see omakorda oli õppetund mehele ja õpetas ta kiiresti lapsega ümber käima.
Praktiganti ei osanud ma hinnata ka oma ainukese kogemuse põhjal ja oma kinnisideest selle osas kuidas sünnitus kujunema peaks- muusika, tugiisik, juhendav ämmaemand- meeldejääv kogemus mida heldimusega meenutada, kuid teen seda ka praegu, meenutan heldimusega. Valus oli kuid siiski ainulaadne ja isiklik. 
Sünnitusjärgne perepalat oli viimasepeal ja jäin tohutult rahule. Öine valvearst oli tige tädi, kes ei kannatanud kui temalt midagi küsiti kuid see-eest hommikune oli nii abivalmis, et korvas õhtuse. 
Ja kuigi ma virisesin ka Pelgulinna koha pealt, siis oldi ikkagi viisakad ja ega paljud ei sünnitagi esimest esimese 3h jooksul kus on sees 45 min KTGd, millal mul veel valusi ei olnud.
Kokkuvõttes jäin ma rahule ja sööki ma ka laita ei saa, mida enamus inimesi haiglate toidu osas teevad. Minu hinne 5+ .

Selline see lugu oli. Selle loo väike tulemus magab hetkel igastahes magusat ööund ja mina poen kohe talle kaissu.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?