Esimest korda ilma oma põnnita

Kuna mul jälle stress võimust võttis ja no tõesti vajasin oma vaba aega, siis mees viskas kildu, et kui sõidab maale oma vanaema ja ema juurde, siis võtab kuti kaasa. Ma siis neelasin kibeda maitse alla ja ütlesin, et jah, see oleks hea mõte ning, et ta ümber ei mõtleks, siis kaasasin vestlusse kiiresti oma vanaema, et taganemistee ära lõigata.

Nüüd olen teist päeva ilma lapseta ja kuigi ma arvasin, et sõidan kohe esmaspäeva öösel neile järgi, siis täna on juba kolmapäev. Küll on tunne, et kui kohe tegevust ei leia, siis istun autosse ja vuran oma pere juurde, aga siis meenutan, et ega siis ka rahul ole ju. :D Mees läheb omi asju toimetama ja mina olen võõras keskkonnas lapsega. Pealegi on issi ju sama hea kui emme ja ka lapsele on hea kui saab issiga aega veeta ja emmest veidi puhata. Ma küll hoian silma peal koguaeg läbi arvuti ja olen telefoni otsas, aga kuni laps on rahul, siis ma ka ei kiirusta sinna ja naudin lõunani tudumast ning poole ööni teleri vaatamist. Paraku on täna niiii suur igatsus peal, aga ma püüan ennast ikka ohjes hoida.
Ma tean oma meest ja usaldan teda. Nii hea issi nagu meie pojal on on suurepärane ja laps on rahul. Seega ma ei jõua Maanust ära kiita. Mul oli seda aega vaja ja tema andis selle mulle, nüüd olen ma siis siin ja püüan end tegevuses hoida. Inimene ei ole loodud selleks, et koguaeg kellegagi koos olla, ning see andis mulle tunda. Lained lõid üle pea kokku ja taevas läks pilve, muutusin lapsega närviliseks ja ka teistega enda ümber. Nüüd olen ma rahulik ja ootan kogu hingest aega mil jälle oma lapse kaissu saan.

Lahusolek paneb hindama seda mis sul on ja mõistma, et kus on sinu koht. Kodu ei ole seal kus on sinu mööbel ja riided. Kodu on seal kus on sinu süda- minu süda on minu elukaaslase ja lapse juures. Sinna ma ka varsti lähen ja siis olen ma veel parem emme kui olin enne. Arvuti tuleb koju jätta ja meelestada end lapse lainele, ning siis olengi üleni tema oma.
Praegu hakkab juba mõte töötama selle kallal, et mida süüa teha ja mis kell trenni alustada. Siis on tegemist ja mõtlemiseks vähem aega. Ning kui sinnakanti lõpuks sõidan, siis käin ka sõbrannal külas kes aprillis ka emme staatuse saab. Tean, et raseduse lõpp on üldiselt raske vaimselt ja vb ta vajab mind ning nõu. Kui Markus kaasa tuleb, siis saab ta veelgi julgust, sest minu poja on tõesti kukupai ja kokkuvõttes tema talle beebi isu peale ajas. :D Ja Markus on ka siis oma tulevasele semule lähemal.
Nv ootab mind aga laud ja mägi, sinna poja tulla ei saa ja see ka asi millega arvestan, sest pean varem kohal olema, et mitte mäele nutma minna, et igatsen oma last.


Tahan juba tunda neid käsi oma kaela ümber ja märga musi oma suul. Kuulda kuidas laps hüüab emme ja kuidas ta mulle oma asju näitab. Tahan teda kanda sules ja magada tema kõrval, kuulata kuidas ta nohiseb ja aina lähemale ja lähemale poeb. Tema tudumõmmi jäi ka maha, et see ka rõõmustab teda kui kaasa võtan.
Paraku rohkem ma kirjutada ei saa, muidu istun kohe autosse ja sõidan sinna.

Kommentaarid

  1. Just nagu kirjeldasid, et lained lõöövad üle pea kokku ja taevas läheb pilve, muutun lapsega närviliseks ja ka teistega enda ümber. See on ka minul nii ja lahendusena võimaldas elukaaslane mulle ülepäeviti spordiklubis käimise, seega saan aja ka enda hobide jaoks. Naudi! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. no päeva peale ikka sõitsin lapse juurde. :D Süda oli mujal. :) Muidugi oleks võinud puhata, aga ehk saan veel. :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?