''1944''



Käisin vaatamas, Paide kinos. Ma ei tea kas Paides ongi valdav enamik tüdinenud ja kibestunud inimesed. Miks ei suuda inimesed naeratada ja rahul olla? Ja kas tõesti näeme me kõik maailma niii erinevalt??
Olime mehega õhinal, Markus jäi vanaema hoida ja otsustasime ära vaadata. Kuigi ma sõjafilme ei poolda oma õrna hinge poolest ei tähenda, et need mind külmaks jätavad. Kuid kuna mees oli filmi loomisesse oma panuse andnud, siis oli ikkagi tema õnneks vaja seda vaatama minna. Ja nii me sättisime ennast teele, heitsin kiirelt pilgu veel netti, et ega kohad täis ole ja ei olnud. Lõpuks seisime me piletijärjekorras, mis oli pikk.. film ju ka hea, et muidugi on vabal päeval.. eriti 24 veebruar, selline järjekord. Ise veel mõtlesime, et kas ikka on kohti, et ei taha nina vastu ekraani istuda. Nii jõudis järg meieni ja kui ma julgesin küsida, et mis kohad vabad on, siis nähvati, et kui tahad kohti näha, siis mine arvuti kaudu ja tunnike varem, siin on järjekord ja temal pole aega meile seletama hakata, tahate kohti või ei taha? Püüdsin küsida, et ega me ei pea eesreas istuma, aga poolelt lauselt lendas, et tahate või mitte?! Mees vastas kiirelt, et tahab, sest ta tõesti väga tahtis, mina vaid ütlesin valjult: ''Väga meeldiv''. Ma olin nii vihane, et tundsin kuidas veri pähe tõuseb ja ihukarvad turri lähevad.
Teine pettumus oli saalis. Istumiskohad olid pm pukid. Klapptoolid millel oli õrn polster ja riie. Vb keegi mäletab oma kooliajast aulatest neid kahekohalisi klapiga pinke. Jube.. 1,5h seal istuda.. muuseas... isegi õlad olid kokku surutud ja arvatavasti suurema istmikuga inimene oleks pidanud püsti seisma. Kuna seal ka 3D kino näidatakse olid eeldused suuremad, sest rahvast ehk käib ja on kuhu panustada. Paraku nii ei olnud ja kui alguses filmi süvenesin, siis poolelt filmilt jäi selg kangeks ja kuna mul on juba liigestega probleeme, siis olin väga ebamugavas situatsioonis. Paha-paha.
Filmi juurde minnes.. ma sain pointile pihta, aga nii kaasahaarav ta mulle ei olnud. Ainult kaastunne ja mõtted, et mis oleks kui oleks nii olnud. Kuid see, mida öelda taheti jõudis kohale küll. Kui tuleb sõda pead sa laskma maha kas oma venna või naabri, kas oled selleks valmis? Kunagi olid Saksa väed ja Nõukogude Liidu väed, kes kätte saadud mehed oma väkke võtsid ja nii olidki nad silmitsi petmise, valedevõrgu ja verega. Kõik oli omavahel tihedalt seotud ja midagi ei tehtud vabast tahtest, sest Eesti rahvas on olnud alati hingelt vaba ja pole oma riigile selga pööranud. Meie maa on ilus ja meie rahvas on kaitsmist väärt. Muidugi valmiste ajal see nii ei tundu, sest siis on ka poliitiline sõda ja ikka mahategemine, susimine ja valed. MIKS??? Me peaks ju kõik ühte tahtma! Õnnelikku rahvast ja vaba maad. See, mis rahva aga õnnelikuks teeb on selgemast selgem.. ma tahan suuta ots-otsaga kokku tulla, nii, et ma elan enda, mitte töö jaoks, sest raha pole ja muudkui rügad.. ilma, et midagi lubada saaks.
Filmis muidugi oli ka kahepalgelisi eestlaseid ja samuti häid venelasi. See oli ka see, mis meid mehega autos vaidlema ajas. Tema on kõiki Venemaa kodanikke ühe vitsaga löönud, mina ei arva, et see õige on, sest on ka neid, kes oma eluga rahul ei ole ja tunnevad siiralt kaasa neile, kes nende riigi tõttu kannatavad. Samuti ei ole kõik eestlased head nii ei ole kõik venelased halvad. See on koht kus peaks avatud meelega vaatama, sest kui sa näha ei taha, siis ei saa ka sundida.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?