Sina, mina ja maailm

Jumal kuidas ma muule mõelda ei suuda!!! Mul on närv läbi ja ihukarvad turris. Mul iiveldab sees ja minu loomaarmastaja püüab minust välja suruda küüned, kihvad ja madude moodi mürgi.

Ma ei tea kes veel kursis ei ole, aga teema sai alguse minujoaks fb-s jagatud delfi uudisega. Hiljem sain juba infot loomaarmastajate gruppidest- Kassisõbrad, Eesti koerainimesed, Kadunud ja leitud loomad ja uut kodu ootavad loomad. Lugedes siit ja sealt ning lehel Kadunud ja leitud loomad.. on ka ''piinaja'' oma kirjutatud tekst, siis minu raev saab ainult väetist. Varem saatis ta pildi prantsuse buldogist kes usaldavalt tema süles oli ning väitis, et see on tema kallis loom, keda ta väga armastab, ning te ei teeks ühelegi loomale iial liiga.Kuid siis kotist, tema maja lähedalt ühe prantsuse buldogi laip, mida endine omanik kommentaarides mainis, et tundus olevat lämmatatud.. Minu arvamust tema loomaarmastaja jutuke ei muutnud, sest silme ees virvendas elutu kutsika pilt.
Nüüd püütakse …

Käisin vaatamas, Paide kinos. Ma ei tea kas Paides ongi valdav enamik tüdinenud ja kibestunud inimesed. Miks ei suuda inimesed naeratada ja rahul olla? Ja kas tõesti näeme me kõik maailma niii erinevalt??
Olime mehega õhinal, Markus jäi vanaema hoida ja otsustasime ära vaadata. Kuigi ma sõjafilme ei poolda oma õrna hinge poolest ei tähenda, et need mind külmaks jätavad. Kuid kuna mees oli filmi loomisesse oma panuse andnud, siis oli ikkagi tema õnneks vaja seda vaatama minna. Ja nii me sättisime ennast teele, heitsin kiirelt pilgu veel netti, et ega kohad täis ole ja ei olnud. Lõpuks seisime me piletijärjekorras, mis oli pikk.. film ju ka hea, et muidugi on vabal päeval.. eriti 24 veebruar, selline järjekord. Ise veel mõtlesime, et kas ikka on kohti, et ei taha nina vastu ekraani istuda. Nii jõudis järg meieni ja kui ma julgesin küsida, et mis kohad vabad on, siis nähvati, et kui tahad kohti näha, siis mine arvuti kaudu ja tunnike varem, siin on järjekord ja temal pole aega meile selet…

See on hetkel teema, mis minu hinge kriibib. Kui laps ja isa on lahus, aga mõlemad tahavad koos olla, samuti ei taha laps olla lahus ka emast. Markus küll ei oska veel rääkida, aga armastada oskab ta kogu hingest, samuti välja näidata kui armastatud inimene on puudu.
Minu süda lõhkeb kui loen lastest, kes üht oma vanemat igatsevad, aga paraku on nad sellele vanemale ükskõik ja teise vanema jaoks on see puuduv pool vaid rahamasin, et ta suudaks täisväärtuslikus keskkonnas üles kasvatada heade põhimõtetega inimese, mitte alati, aga enamjaolt.
Kuidas võib mõni mees või naine hüljata oma lihase lapse? Meeste puhul on sellest kergem rääkida, neid mainitakse tihedamalt ja ikka on isad halvad. Kuid kuidas suudab hüljata lapse tema oma enda ema? Inimene kes on teda kandnud endas 9 kuud, tundnud liigutusi ja olnud üks. See tundub lausa võigas ja nii marru ajav, et ajab vihast öökima. Samas püüan ma kaasa mõelda, et kui sul pole seda tunnet mida enamus emasid tunnevad kui nende rinnale laps a…

See on eriliselt raske teema, sest kirjalikult tunnistada milline ma olen tähendab iseendale tunnistamist ja see ei meeldi mulle. Ma ei tea kas see mittemeeldimine tuleneb soovist, et ma selline ei oleks või hirmust, et siis pole mul ju endast midagi avastada enam.
No esimene minu osas vastuoluline asi see blogitamine siin. Ma ei kannata kriitikat just kõige paremini, aga kriitika ju on avalikkuses olemisest 70%. Jama lugu, seega pean pea kotti pistma ja nii ongi, kannata ära kui tahad avalikku päevikut pidada. No ja minu kindel arvamus, et lapsele jääb privaatsus.. no halloo, ma ju jagan teda siin? Seega jälle peaga vastu seina.
Nüüd jälgin ma kaalu, aga oh neid tagasilööke. Kuid siin ma ikkagi püüan päitseid peas hoida, sest kaal on liigne ja sellest tuleb lahti saada. Mulle meeldib ringi reisida ja suvel on reiside vahel rannad ja kui ma olen paks (ka oli raske endale tunnistada), siis ei ole ma rannas enesekindel ja kui ma ei ole enesekindel, siis puudub rõõm ning ma olen tujurikk…

See teema on justkui täiendus minu eelnenud teemale kus rääkisin toitumisspetsialistist. Kui ma poleks sinna läinud, poleks julgust saanud, siis poleks vb laps siiamaani lutivaba. Tavalist lutti ta ikka imeb vahel nädalas. Enamjaolt enne magama jäämist mõni minut.
Esimest korda toitumisnõustaja juures lapsega käies soovitati lutipudelist võõrutada öösel, ehk siis, et ta ei tarbiks piima öösiti ja oleks hommikuti näljasem. Seega tuli soovituste kohaselt vee peale öösel minna, nii pidavat laps loobuma nädalaga kindlasti. No jah.. minul imes öösel seda vett 5x ja 3 nädalat kuni järgmise visiidini. Kuigi ma ette aimasin mida mul teha kästakse ei söendanud ma varem alustada. Tegelikult ma kartsin ja olin tüdimuseni väsinud. Kuid jah.. järgmisel korral tuli tõmmata kriips ja sealt oli pudeliga kõik, võisin öösel klaasist vett anda, et ta ei viitsiks mul ärgata, aga ei hakanud mina lödistama keset ööd ja teda sellega ärritama. Kui on kõik, siis on kõik ja ennustati taas piinarikast nädalat. …

Ma kurjustan tihti kui ta pahandust teeb ja seda tuleb hetkel tihti ette, siis tekib paha ema tunne, aga samas olen ma nii õnnelik tema üle. Minu pisike poja muudkui kasvab. Uskumatu, et alles aasta tagasi vaevlesime gaasivaludes ja ma arvasin, et emaks olemine on põrgu. Katkised rinnanibud ja unetud ööd, aga kui ma teda hetkel vaatan, siis teeksin kõik taas 100x läbi.

Kui ma lapsega kahekesi olen, siis on ta parim seltsiline ja kuigi ma ei viitsi alati tema järgi joosta ja temaga koos mänginud, siis sellest hoolimata on temaga koos veedetud hetked kulla hinnaga. Kui ta mulle midagi näitama tõttab või niisama kallistab möödaminnes, siis hakkab minu süda nii kiirelt põksuma, justkui lind kes tahab vabaks saada. Minu süda on selle väikse armsa poisi sees ja tuksub tema südamega ühes rütmis. Kui tema nutab, nutan mina ka ja kui tema naerab, siis naeran ka mina. Minu ihu ja hing kuuluvad talle ja iga liigutus on läbi mõeldud. Sellina organiseeritus on minule aga uus ja hirmutav, kuid see …

Uh, ma pole veel kriitikaga harjunud, sest minu maailmavaade on veel naiivselt hele ja ilma plekkideta. Ma tean, et eksisteerivad inimesed kes teravate sõnade ja valusate lausetega patseerivad kõikjal, aga olen arvanud, et ega mina ju midagi nii paha ei tee. Tundub, et teen ja oh mind lolli, vaja ju hinge kõik võtta.
Ma võiks ju blogipidamise lõpetada, aga samas mingi tähelepanuvajadus on ka ikkagi sees. Seega pean leppima kriitikaga ja õppima lööke taluma. Olen alati olnud see argpüks kes kardab vaimset mitte füüsilist valu. Vb on see koolikiusamise tulemus. Aga tänapäeval on neid kisatavaid nii palju ja kui juba algklassis keegi liidri koha saab, siis ei loe sinu välimus, oskused, majanduslik seis.. kuidagi saab ju ikka su oma tallamustrisse suruda ja näidata kui tühine sa oled. Mingil hetkel hakkasin ma vastu ja ajasin selja sirgu kuid armid on ju need mis jäävad ja need ka siiani minu hinge kriibivad. Vb on minus peidus pulbitsev viha, mis ühel hetkel vulkaanina välja tuhiseb, ag…

Mõtlesin teiega jagada ka lugu miks ma just Tallinna sünnitama jooksin. Uh seda raseduse aegset paanikat, polnudki aega titeunenägusi näha kui hirm oli hoopis selle ees, et paiknesin väikelinnas Rakvere külje all ja valida oli kas Rakvere või Paide vahel kui kiireks peaks minema. Ämmaaemanda juures käisin ma Tartus kus oli ka algne plaan sünnitada. Aga usun, kõik emad teavad, et sünnitusega on nagu on ja ega valud lase sul siis paberil näpuga järge ajada, et millal ja kus, mis poosis.
Minu ebaõnneks teenis minu kallim veel aega ka Tallinnas ja minuni oli kena 100km + see kas lubatakse ka või mitte. Isa kes vaba aja suhtes saanuks mind viia ütles kohe, et tema viib mind Rakvere ja ei hakka riskima. Oma kangekaelsuses teadsin, et võin ka niikaua valudega kui kannatab ise Tallinna poole vurada, õnneks seda ei juhtunud.
Miks ma Rakvere vastu olin? Lihtne. Olin seal sees kõhuvaludega, medõed olid väga toredad, aga arstile olin ma nagu kana konveieril. No tõesti! Kõige selle juures polnud …

Hea on küll kui kaal langeb tänu Fitlap programmile ja iseenda üle uhke on ka hea olla. Kuid kiusatused jäävad ju ikka. Küll on need poodides ja baarikapis. Mõni magus komm või jäätis, nats krõpsu, röstiks vaid 1 saia?

Mina, kes ma armastan teravaid ja tugevaid maitseid olen alati hädas nende krõpsulettidega. Kuidas ära öelda ja mööda kõndida sellest värvilisest maitsvast kaloritest ja süsivesikutest tulvil letist. Alguses ma muidugi vahtisin nii, et sülg hakkas suus tuure võtma ja kujutlus suutis juba maitse keelele tuua, aga siis võtsin kinni oma kõhust. Naljakas eksole... inimene kõnnib poes ja siis katsub oma kõhtu- hea, et keegi raha ei tulnud pakkuma, et vaeseke on näljas. Kuid kui ma tundsin, et sealt on mida kaodata, siis andis see põhjuse siiski mööda kõndida. Tahaks ju ikkagi suvel rannas pea püsti käija.. mitte ennast liiva alla kaevata. Mõtlen sellele, et ilus on ju vaadata saledat ema ilusas suvekleidis lapsega mänguväljakul mängimas. Ja kui ma ikkagi selle paki krõpsu …

Kuna mul jälle stress võimust võttis ja no tõesti vajasin oma vaba aega, siis mees viskas kildu, et kui sõidab maale oma vanaema ja ema juurde, siis võtab kuti kaasa. Ma siis neelasin kibeda maitse alla ja ütlesin, et jah, see oleks hea mõte ning, et ta ümber ei mõtleks, siis kaasasin vestlusse kiiresti oma vanaema, et taganemistee ära lõigata.

Nüüd olen teist päeva ilma lapseta ja kuigi ma arvasin, et sõidan kohe esmaspäeva öösel neile järgi, siis täna on juba kolmapäev. Küll on tunne, et kui kohe tegevust ei leia, siis istun autosse ja vuran oma pere juurde, aga siis meenutan, et ega siis ka rahul ole ju. :D Mees läheb omi asju toimetama ja mina olen võõras keskkonnas lapsega. Pealegi on issi ju sama hea kui emme ja ka lapsele on hea kui saab issiga aega veeta ja emmest veidi puhata. Ma küll hoian silma peal koguaeg läbi arvuti ja olen telefoni otsas, aga kuni laps on rahul, siis ma ka ei kiirusta sinna ja naudin lõunani tudumast ning poole ööni teleri vaatamist. Paraku on täna nii…

Olen siin olnud õnnetu oma 20ne lisakiloga ja see teeb nukraks tõesti. Ja nukraks ei tee mitte kilod vaid minu laiskus, mis nende taga on. Paha lugu kui energiat ei ole ja sa oma beebi kõrvalt suudad vaid magamisele mõelda. Lohutuseks tükike kooki, kohv ja paar kommigi, ning siis imestad, et miks need sangad suurenevad!???! Nüüd võtsin kätte ja annan vastulöögi iseendale.

Ma ei ole suur nuriseja ei seisa peegli ees ega vaata oh kui kole ja paha jne. Naine saab olla veetlev ka oma kumerustega, kuid ma siiski otsustasin kaalu langetada, sest energia oli ka kaalu taga. Tean ka neid kellel kumerused liigsed, aga energiat jagub, inimene on rõõmus ja energiline, ning imekaunis! Kuid kuna me mehega oleme mõlemad väga suured spordi armastajad tegelikkuses, siis on mul vaja seda viitsimist ja keha trimmida. Ja ma leidsin mooduse, õigemini elu näitas, et see toimib ja tõesti toimib!
Nimelt hakkas kaalu jälgima minu onunaise sõbranna, kellele tehti abieluettepanek ning ta tahtis pulmapäeval oll…