Minule mehe suguvõsa

Kindlasti ootavad paljud nüüd midagi taolist, et ma hakkan halama ja kurtma, et mina pole seal keegi ja korda ma ei lähe. No või siis midagi taolist, mida tavaliseks peetakse. Paraku ei. Ma võin rääkida kunagi oma eelmisest kogemusest, aga hetkel jään ma siiski oma päris suguvõsa ringi ja sinna kuulub ka minu teise poole suguvõsa. Surely, erimeelsusi on ja vajas harjumist.

No millest alustada? Algusest?
Eelmisest kogemusest olin ma muidugi valvsam ja natuke kartlikum kui ma oma mehe suguvõsaga tuttavaks sain. Tekkisid hirmud, et kas ma ikka sobin ja klapin teistega. Ei taha ju, et mehele kallid inimesed ootaksid iga päev, et minust vabaneda või, et mees siis minust lahti ütleks. Kuid kõik oli hoopis teistmoodi. Mind võeti kohe soojalt vastu ja isegi kui neil olid hirmud.. mida nad ka hiljem mulle rääkisid. Nt emalik mure, et tema poja ellu on ilmunud keegi võõras jne. Kuid kuna ma olin hoiaku võtnud, et mina mehe ja tema suguvõsa vahele ei lähe, siis tegi see teistel minuga kohanemise lihtsamaks. Ma imetlesin oma ämma esimesest päevast, sest ta andis kohe ruumi, et me kõigepealt üksteisega kohaneks. Ta oli minu vastu sõbralik ja ei teinud mulle kohe taustauuringut vaid ma läksin ise rääkima, et kes ma olen ja kust ma tulen. Arvatavasti oli ta minu elukaaslaselt juba üht-teist teada saanud ja omad reeglid seadnud.
Nüüd olen ma enamike lähedasemate sugulastega tuttav ja tõesti, nii sooja suguvõsa on raske Eestist leida. Ja kõige parem oli see, et minuga räägiti avameelselt mis andis ka minule julguse otse rääkida asjadest mis meeldib ja mis mitte. Kuigi need mitte meeldivad asjad olid pigem minujaoks uued ja harjumist vajavad. Tuleneb arvatavasti erinevast kasvatamisest ja sellest, et ka pered omavahel erinevad. Nüüd võin käsi südamel öelda, et mehe suguvõsa on mulle nagu oma ja kõik on mulle sama kallid nagu enda poolsed. Ma ootan kui mehe tädi ja tema tütarde pered Soomest tulevad, et neid jälle näha ja nad on nii sugulased kui sõbrannad mulle. Võin kurta oma muresi ja nii jääb kõik peresisene omade ringi. Ka ämmaga võin ma vabalt oma suhtest tema pojaga rääkida ja lahata probleeme mis meil on, sest kes ikka minu meest paremini tunneb kui mitte tema enda ema. Sealt saan ma lahendusi oma küsimustele, mis jäävad mõnedes käitumismallides mulle arusaamatuks.

Ma ootan nädalavahetusi kus me mehe vanavanemate koju sõidame, kus elab siis tema ema ja vanaema. Ka poja on oma vanaemasse nii kiindunud, et see lihtsalt teeb südame soojaks kui näed kuidas ta kohe käed pikalt vanaema sülle tahab. Jah, ka lapsega kasvatamise kohalt on meil natuke erimeelsusi, aga sügav kummardus, sest minu mehe ema ei sega end vahele. Jah ta ütleb kui miski ei meeldi, aga tänitama ei hakka, mida ma tihti oma sõbrannadelt kuulen, et nende ämmad teevad. Seega lihtsalt öeldes on ta mulle kallis inimene ja ma tunnen, et ma olen oodatud ja ka mina ootan alati jälle kokku saamist.
Sel nädalavahetusel sai siis koos Tallinnas käidud, et mehe tädi ära viia laevale ja siis kahekesi kammisime Ülemistet läbi, aeg lendas ja raha haihtus, aga tore oli. Lõpuks tuli aga mõlemal Markuse igatsus peale ja kui veel kella vaatasime, siis oli küll, et kuhu see aeg kadus. Paraku sai jälle täditütrega vähe koos olla kuna tema ju Tallinnasse ei tulnud ja meil aeg kadus käest. Seega tuleb mõnel õigel hetkel Soome ise külla minna. Pealegi on seal ka Markuse sõbrad ja temalgi on seal lõbus olla. Mees pole ka pikalt puhata saanud ja kui vaba aja saame, siis püüame minna ka.


Pettumus lugejatele? Ei tulnud midagi mõnusat mida kritiseerida, pommitada või hukka mõista? :D
Ilusat esmaspäeva ja kui sa oma silmad avad ja mõistad, et inimesed on erinevad, lepid sellega ja võtadki neid nii nagu nad on, siis oled ka sina õnnelikum inimene. :)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?