Kui sa saad emaks, siis miks kakelda teiste emmedega?

Vale! Ma ei hakka põhjendama, miks võiksid kakelda/sõnasõda pidada teise emaga vaid vastupidi. Nüüd oled ju ka sina ema ja peaksid teadma kõige paremini, et kõige enim kuulad sa siiski oma sisetunnet. Kuid see ei tähenda, et nõuanded veena maha jookseks.
Ma targutasin ka kui ma polnud ema ja mõtlesin, et miks ta nii teeb või nii ei tee. Kindlasti saab paremini kasvatada jne. Nüüd olen ka mina ema ja täiuslikult kasvatada ei ole võimalik. Seepärast kasvatan mina oma last just nii nagu arvan, et on kõige õigemale enim lähedal ja sedasi, et ise jään tulemusega rahule. Ka mind on segama hakanud ˇtargadˇ emmed kes tulevad näpuga näitama, et nii tohib ja nii ei tohi. Ma ei saa väita, et kellegi teise last vaadates ma ei tunne, et peaks vahele segama, aga tean ju ka seda, et ta ei kuula. Ja võib-olla on ta rahul sellega milline ta väike kallis on. Seega seni kuni ei virise mõni ema oma lapse osas mulle ei lähe ma ka nõu andma. Mina ei virise oma lapse osas, sest iga päev tänan ma ennast ja meest, et sellise õnnega hakkama saime. Väike iseseisev poja, kes iga päev oma kallistustega su tuju üleval hoiab.
Ma ei kiida oma last, aga kui keegi mulle kurdab ja küsib minu kohta, siis ma ei valeta. Vahel ma lihtsalt ei vasta, et teise tuju mitte alla viia, aga ma tõesti olen rahul. Jah ma olen väsinud tihtipeale ja Markus teeb mõned pahandused, aga ta on siiski laps ja sedasi ta areneb. Ma ei sea talle takistusi ega tõmba jooni seni kuni asi ei ohusta tema elu. Paar muhku käib alati asjaga koos ja see on oluline osa, et ta ka teaks mida tähendab valus või ai-ai, et see pole lihtsalt sõnaparandus eiˇle. Ma armastan oma last ja tema armastab mind, see ongi meie saladus. Mul on lisaks lapsele ka armastav ja suurepärane mees kes on oma lapsele parim isa. Kui oled rahul nendega kes ind ümbritsevad ja oskad olla õnnelik ka kahe õnnetuse vahepeal, siis oledki õnnega koos. :)

Olen ka beebide grupis ja seal ikka kiputakse laitma või sääsena sinust verd välja imema. Kui julged abi paluda, siis leiab keegi võimaluse end välja elada jne. Nüüd ma figureerin seal lihtsalt vähem ja hoian ennast tarkadest emmedest kaugemale kes väidetavalt teavad kõigist kõige paremini, miks sinu laps nii või naa teeb ja kui midagi hästi teeb, siis küll ta ka jonnima ja nõudma hakkab, see on etapp. Või on see vabandus oma lapsele? Juba pool aastat on mulle muudkui väidetud, et see laps hakkab telekat vaatama.. vb jah, siis kui saab kaheseks või veel rohkem, aga siiani teda see ei tõmba. Samuti ei ole ta mul hüsteeritseja ja kui ka vahel saab ei peale kurjaks, siis on see sekundiga möödas. Kuid olen saanud ka häid nõuandeid. Nt see, et kui ta midagi rumalat teeb, siis viin tähelepanu kõrvale, kuid ka seal teen ma omamoodi ja enne riidlen, et ta saaks pihta, et see on keelatud, tegele parem sellega.
Paljud emmed hoiavad pead kinni kui näevad minu last toolile ronimas, kui ta kaob ära minu vaateväljast või kui ta tassib mõnda rasket lelu. Kuid siin peitub minu usaldus lapse osas ja selles, et ta teab mis on AI. Ja kui keegi käsib vaatama minna, siis pööritan ma lihtsalt silmi. Aga mis teha, emad on emad ja lapsed on lapsed ning kõik inimesed on erinevad olenemata vanusest.
Kui sulle antakse nõu, siis ära hakka kisama, sa saad ju ka niisama eirata ja kui sa ise püüad nõu anda, siis proovi taktitundeliselt seda teha. Mina ei anna enam nõu ja üldiselt ei kuula ka kui just spetsialist seda ei anna, sest oma last tean kõige paremini mina ja tean mis mõjub mis mitte. Seepärast ei lähe ma enam kaasa emmedevahelistesse vaidlustesse kui just minu mahasurutud pool ei tunne, et kellelegi liiga tehakse.


Kommentaarid

  1. Kui oled rahul nendega kes sind ümbritsevad ja oskad olla õnnelik ka kahe õnnetuse vahepeal, siis oledki õnnega koos. Nii hea mõttetera!
    Kristel, sa oled tubli!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tõde.. püüan isegi seda koguaeg meeles pidada, aga alati ei suuda. :D

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?