Hinge ja ihuga armastav ema.

Vahel on raske olla sõprusringkonnast esimene kes lapse saab või siis esimene, kellel on kaasas koos lapse sünniga emainstinktid. Kurb on kuulata kommentaare, mida teadmatusest loobitakse või mõtlematud laused, mis teevad haiget. Nagu tahetaks rebida välja sellest turvalisest maailmast, mille endale ja lapsele loonud olen.
Panin hetk tagasi oma kõige kallima magama, enne seda tuuritasime ja mürasime ning sõime kõhud täis. Minu väike maailm millest vähesed aru saavad, sest ega inimesed ühesugused ole ega ühtmoodi armasta. Olen alati olnud see, kes pühendub -1-le asjale ja nii ma olen pühendunud oma lapsele. Aasta tagasi ma ei teadnud, et sellest pisikesest saab minu päike ja kuu, õhk ning maa. Ma vajan tema kallistusi ja igatsen juba siis kui ta on paar tundi maganud, et jälle tema pahandustega tegeleda.
Iga ema peab oma last maailma parimaks, ma küll ei arvagi, et ta on nüüd ideaalne kõiges, aga ta on ideaalne minu jaoks. Kui kunagi tekib midagi häirivat, siis pean ma peeglist süüdlast otsima, aga paraku ei saagi ju kasvatada ideaalselt, sellist kasvatust ei ole olemas.
Minu väike Markus on toonud minu ellu midagi nii ilusat, et see teeb isegi haiget. Hirm on jääda sellest ilust ja õnnest ilma. Mind häirib kui keegi vaatab mu last ja näeb temas vaid kakast mähet või tatist nina, sellest võin järeldada vaid üht, see inimene ei oma last ja ma kohe ei taha kuulda seda jama mida kunagi ka ise arvasin. Kahju, et mõistmine ja armastus sünnivad koos lapsega, mitte varem.
Markuse rõõm toob ka minule rõõmu ja armastus tema vastu on puhas. Seda on nii raske kirjeldada mida mu ema süda tunneb, aga ma tean, et see tunne jääb. Ma küll sõltun oma lapsest ja vajan teda, ta võtab minu aja ja ka une vahel, aga ikkagi on see tühine võrreldes sellega kui ta tuleb mind otsima kui lähedust vajab, hiilib selja taha ja kallistab. Tema kallistus on südamlik, käed ümber minu ja pea minule toetumas. See ütleb mulle kohe kui kallis ma talle olen ja seda armastust hindan ma veelgi kõrgemalt. Kuid ka seda armastust tuleb osata hoida ja kindlasti ei hoia seda pidev karistuste välja mõtlemine ega vits. Armastust hoiab veel tugevam armastus.
Soovin, et minu laps oleks tulevikus õnnelik ja enesekindel, mitte taltsas. Uskumatu, et kunagi sai kaalutud, et kas jätta või mitte! Nüüd ei taha mõelda ka teisele variandile ja kui saaks endale minevikku sõnumi saata, siis oleks see üks külmaveepang. Minu õnn seisnes kahes triibus pulgal, arsti kinnituses, esimeses ultrahelis, suures kõhus, sünnitusvalus ja kokkuvõttes selles väikeses kortsus põnnis kes minu rinnale asetati. Selles lapses, kes mööda tube ringi kõnnib ja emmele aeg-ajalt keelatud asjad toob. Kuidas ta need kätte saab? Ma ei tea, aga eluohtlikud need pole ja lõpuks toob ta need siiski minule. Tema ongi minu armastus, minu elu mõte ja hing.
Muidugi on mul ka raskusi koos emaks olemisega, aga elu ju polegi lihtne, kuid värvid, mis me sinna valime on oma teha. Minu elu on ilusates värvides, vahepeal küll jooksevad konkreetsed jooned sees, aga see teeb asja põnevaks.
See kõik minu hingel oli ja selle kõik ma teie ette ladusin.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?