Suhtesasipuntrad ja armastus

Hetkel toimetab Markus omaette käies aeg- ajalt kontrollimas, et mida see emme teeb. Klaviatuuriklõbin talle meeldib ja vahel istub ta oma autoga lihtsalt minu lähedal ja kuulab, siis tärkab, aga lõputu soov ise ka klõbistada ja siis on emme aeg läbi. Iga päev näen ma seda kuidas ta õpib maailma tundma ja õpib ka minu piire katsetama. Isegi nutu suudab vahel sedasi välja pressida, et jään uskuma, usun hetkeni kui sülle võtan ja ta juba haarab asjast, mille kättesaamiseks ta mind kasutas. Samas mõtlen ma meie peresisestele probleemidele ja pingetele. Kui tekib mõte hakata üksikvanemaks, siis küünistab mind seestpoolt valus hüüe, et vb ei jäägi laps mulle! Mida siis teha? Surra? Sisemiselt sureks ma kindlasti ära, lihtsalt läheks hulluks ära ma usun. Kuid kuidas võtta lapselt nii suurepärane isa? Kas see teeks minust hea ema? Ei! Ma näen kuidas nad üksteist jumaldavad ja see on hetk kui ma sulan.

Kui minu väikemees hommikul ärkab ja emmele kalli teeb, siis on tunne, et olen maailma parimas kohas ja aeg võiks seisma jääda. Siis läheb edasi mölluks, korras tuba tuleb kiiresti sassi ajada ja tekib nälg. Ühesõnaga on meil juba hommikune rutiin sees. Kodus olen ma sellega kohanenud, mujal on kuidagi nii raske ja alati kui tean, et pean mujal ööbima, siis olen ma nagu kange eesel. Paraku meil päris oma elamist ei ole ja see teeb omakorda mehele asja raskeks ja sealt algavad meie sasipuntrad. Tüliallikaks on ka minu kaal ja väidetav ns passimine. Vahel on tunne, et issi ongi nüüd meil vaid issi ja kogu positiivne energija sinna kulubki, mees olemiseks on aega vähe ja kui siis mõne asjaga hakkama saab- viib mu nt välja ( vaid siis kui keegi veel meiega kaasa tuleb)- siis olen ma talle võlgu ja pean olema tänulik. Muidugi ma olengi tänulik ja hindan seda, aga hallooo, minus on siiski kusagil naine peidus ja vb ei leia ta seda lihtsalt minu liigsete lisakilode vahelt üles.
Üldiselt olen ma igale tema solvangule leidnud alati õigustuse või vabanduse, aga siis kui ta mul lapse käest rebib ja käsib üksi hull olla, siis ma olengi. Katus sõidab kohe ära kui laps käest rebitakse ja ma võin vabalt talvel poolalasti, õues, lumehanges ennast tühjaks nutta. Vb ongi mul seda vaja ja minu kange iseloomu taltsutamiseks ongi piitsa vaja, kuid minu emaarmastust ei tohi minu vastu kasutada kui ei taha, et turtsuvast siilist maamiin saaks.
Tean, et lapse esimestel eluaastatel ongi raske ja ma tõesti püüan üle elada. Kunagi on ehk ka Maanus valmis mind oma perekonnaks pidama ja leiab taas armastuse üles. Muidu on ta ju tubli, töökas, hea isa, hea poeg, hoolikas nii töös kui hobides. Iga kord kui ma kurdan, siis tunnen ma süümepiinu. Kuid ma surun alati maha oma vajadused helluse ja tähelepanu järele ning siis muutungi ma külmaks. Kui mulle on raske isegi 1 viisakat kallistust pakkuda, mitte naljaga pooleks semukalli kus on hea, et roided terveks jäävad, siis viskab ikka üle küll. Isegi palumise peale on raske kallistada. Kui küsin, et mis ma valesti teen, siis väidab ta, et tahan alati temalt maakera või lihtsalt liiga palju, ning kunagi pole ma õnnelik ega rahul. Aga kuidas saan mina üksi olla ankur suurele laevale, mida torm endaga kaasa rebib?
No see selleks, sain välja nutta ja ongi parem. Kõik kes Maanust teavad teavad teda tubli ja pai poisina, õnn on, et mina see partner olen. Aga vb ongi armastuse palumine mehelt liiga palju. :) Ta on ju ikkagi mees ja mehed on armuasjades võhikud.

Aga see kammajaaa selles suhtes paneb ikka pead valutama küll. Jagatud hooldusõigus oleks justkui poole kohaga ema olemine ja see rebib ka südame katki, samuti tean ma, et minu süda oleks katki ka siis kui ma oma teisel poolel minna laseks.
Kuidas suudavad inimesed lahku minna kui mõlemad last armastavad? Ma ei kujuta ette, et minu ja lapse vahele jääks 100km nädalaks ja teise nädala võin ise temaga olla. Tean ka paare kes on vaid lapse pärast koos, aga kas see on lapsele hea? Ta ei näe ju mingit armastust ega õpi siis kunagi ka oma kaaslast hindama. Me peame ju ikkagi kasvatama korraliku mehe oma lapsest ja see tähendab, et kui me tahame, et ka meil kunagi lapselaps oleks, siis on vaja ka seda, et ta oskaks armastada oma elukaaslast, mitte ainult iseennast.
Suhtes tuleb anda ja ohverdada, samuti saada ja hoida. Armastus ei ole see, et 2 inimest elavad koos, saavad lapse ja käivad tööl. Jah... tere-tore, seksivad ka muidugi.
Kui laps on saadud, siis peaks ju iga liigutuse läbi mõtlema. Nt praegu on Markusel aeg kus ta proovib jonniga katseid teha. Ta oskab jalgu trampida ja ka kõhuli visata ning karjuda. Seega pean ma välja mõtlema viisi kuidas sellest lahti saada.
Kokkuvõttes me ju armastame oma last ja tegelikult ehk ka üksteist, aga peame leidma selle ajakese ka lapse kõrvalt, et lappida suhe ja leida harmoonia. Muidu tuleb hetk kus rööpad jooksevad lahku ning ühele jääb kuu teisele päike ja kokku enam ei saada.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?