Siis kui sünnitad lapse, teadmata, et varsti saab temast ingel.

See on kohutav, mõelda sellele, et saad oma kalli lapsega vaid teatud aja koos olla ja siis pead laskma tal minna. Samuti on raske istuda voodi kõrval ja näha teda hääbumas, aga samas oma beebilikus siiruses emale naeratamas. Kõige kallim on ju alati su voodi kõrval kui on raske, ema kes hoiab sinu kätt või kallistab sind kui sul on valus. Aga kas ema saab olla kunagi valmis selleks, et ta peab loobuma ja tõde endale tunnistama?

Need koledad kogemused on otse meie ilusast Eestist ja toimunud 2 lapsega, kes mõlemad sündisid 2013 aasta novembris. Usun, et paljude lugusi ma ei tea ja tunnistan, et olen isegi õnnelik selle üle, sest iga valu mida mõni vanem peab läbi elama on justkui oma. Ka minu poja on novembrilaps ja sündinud nendega ühel kuul. Me kõik ootasime oma lapsi koos ja kirjutasime oma sünnituslugusi. Kõndisin ringi, silitades kõhtu ja rääkides oma lapsega, tehes tulevikuplaane. Ostsin riideid, mänguasju, beebitarbeid- seda tegid ka need emad, nad planeerisid tulevikku, mõeldes kasvatada üles täisväärtuslik ilmakodanik.
Esimene emme sai oma lapsega koos olla vaid kuu. Ma ei mäléta, mis haigus tal sündides oli, aga enamuse ajast veetsid nad haiglas voolikute küljes. Siis mäletan, et ta kirjutas, et tema laps lahkus meie seast inglite sekka ja ma tundsin, et minestan. Paraku polnud meil muud teha kui kaastunnet avaldada, kuid emale, kes on näinud oma lapse silmi kustumas on need tühised sõnad, mis ei aita isegi valu vähendada vaid iga järelehüüe kutsus valu taas esile.
Sellest kirjutamine on raske ja toob siiani pisara silma. Minust on julm võtta õigus sellest kirjutada, aga on emasi, kes ei mõista ega hooli oma lastest ja mul on pisike lootus, et ehk aitab see neid raputada. Maailma päästa ei saa, aga mingi panus on ikka. Paraku on see õppetund kellegi kannatuse arvelt. Ma leinan ja olen iga päev korrakski mõtetes nende emadega, aga jagan seda kurbust ka teiega kes te loete minu blogi.
Teise ema raske lugu ilmnes hiljem, 8 juuli saime teada, et 1 beebi põeb leukeemiat- suur ehmatus, aga tundus justkui hästi minevat. Algas tõsine võitlus, päevad läbi haiglas, laps tilgutite all, siis opetarsioonilaual. Ema süda täis hirmu ja lootust. Teised emad kes muudkui kaasa elavad ja kinnitavad, et kõik saab korda ja rõõmsameelne laps, kes samuti lootust annab. Olime alati valmis aitama ja abipalvele reageerima kui see tulema peaks- tuli, ema palus ravimite tarbeks raha, neid oli koju lastud ja see pidi veelgi asja parandama. Paraku on sõjad, mis on ette ära määratud, et kaotad. Kui esimene ema sai maksimaalselt kuu oma kallikesega koos olla, siis teine ema sai oma lapsega olla aasta. Talle anti nii lootust kui ka rööviti seda. Nii palju kui mina nägin piltidelt oli see vapper laps alati rõõmus, mis sest, et poole oma elust oli ta haiglas, küll tilgutite all küll noa all. Paraku lahkus ka tema inglite sekka 24 november, jättes maha oma armastavad vanemad- vanavanemad ja sõbrad.


Olen ise läbi elanud selle, et minu laps tilguti all loid on ja kui see oli minule kohutav kogemus, siis....
Ma ei tea mida mõtlevad emad kes oma lapsi peksavad, isad kes lapsi jätavad, inimesed kes ei hooli ega tahagi hoolida. Milles on süü sellel hingel, kel silmis vaid päikese sära ja naeratus alati näol. Mis paha on sellest, et väikesed käed otsivad ema kaela või peake tuge isa õlalt? Miks vihastab meid see, et mänguasjad on mööda maad ja kapist on riideid sorteeritud? Kui halb saab olla see, et maadeavastaja lillepotist ussikest otsib või maitseb, kas ka need lehed hästi maitsevad.

Kallistame oma lapsi ja nautigem aega, mis meil on. Kas sa tead millal on lõpp? EI? Siis naudi! Ärgem unustagem, et kallid ei ole mitte ainult lapsed, kallid on ka mehed, naised, vanemad ja vanavanemad. Aeg ei ole petetav.. ka siis, kui kellast patareid välja võtad, liigub see salaja edasi.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tasuta nänni ja natuke raha!

Armastuskiri

Paljalt pesus koos lapsega, kui kaua? Ka siis kui täiskasvanud ollakse?